Ameerika vedurite lisakatsetuste läbipõrumisel kukub Eesti Raudtee äriplaan kokku.
Õnnestumisel avaneks aga jänkidel võimalus tungida Venemaa veduriturule. Eesti Raudtee ja Raudteeamet kemplevad suvest saadik nn Ameerika vedurite lisakatsetamise küsimuses. Katsetused pole veel alanud. Need sooritab üks Moskva instituut. Testid toimuvad Eestis. Venelased paigaldavad andurid vedurile ja rööbastele, samuti haagivad veduri sappa spetsvaguni. Kahe-kolme kuu pärast on tulemused teada.
Kui vedurid saavad 'dabroo' Eesti teedel sõitmiseks, on ameeriklased õnne tipul, sest seesama paber aitaks avada Vene turu uksed.
Eesti Raudtee miljardärist suuromanik Edward Burkhardt toob Eestisse 74 Ameerika vedurit. Ühe hästi informeeritud allika sõnul võib ameeriklane masinate ümberehitamise, transpordi ja varuosade müügi pealt teenida umbes 200 miljonit krooni. See summa on aga köömes Venemaa võimaluste kõrval, kus vajatakse järgneva kaheksa aasta jooksul 400 uut vedurit aastas.
Venemaale minek on muidugi suur spekulatsioon, kuid sellega arvestatakse.
'Katsetuste positiivsed tulemused annaksid võimaluse kasutada neid läbirääkimistel Vene instantsidega vedurite kasutamiseks Venemaal,' teatab Ekspressile raudteeameti juht Oleg Epner. 'Lisaks oleksid katsetuste tulemused aktsepteeritavad ka sertifikaadi taotlemisel, mis tunnistab seda tüüpi veeremi Vene nõuetele vastavaks ja liiklemiskõlblikuks.'
Vene riigiduuma loeb praegu uut raudteeseadust, mis raskeid vedureid Vene teedele ei luba. 'Alati on muidugi võimalik teha erandkokkulepet,' ütleb Epner. 'Ent see saab olema väga raske.'
Suur jama tekib aga siis, kui Ameerika vedurid lisateste ei läbi. 'Veduripargi väljavahetamine on olnud Eesti Raudtee uute omanike äriplaani üks nurgakive,' tunnistabraudtee kommunikatsioonijuht Margus Värav.
Raudtee pole uutest lisakatsetustest huvitatud. 'Kogu see asi on tagasihoidlikult öeldes kummaline,' teatas Burkhardt Ekspressile. 'Estonian Airi soetatud lennukite ega Tallinki parvlaevade puhul ei olnud lisakatsetuste läbiviimine vajalik. Nii oli see ka autotootjate puhul, kelle autod vahetasid pärast taasiseseisvumist välja Eestis kasutusel olnud Nõukogude sõidukid. Kõigil neil juhtudel aktsepteeris Eesti rahvusvahelisi sertifikaate või ei esitanud mingeid nõudmisi.'