NATO versus terrorism

NATO liikmelisus kasvatab Eesti eriteenistustele antava informatsiooni mahtu kümneid kordi, mis omakorda aitab tõsta turvalisust ka väiksemate ohtude korral. Lisaks sellele on NATO liikmesriikide tsiviilteenistustele, nagu politsei, päästeteenistused jmt, ette nähtud vastavad tegutsemismudelid kriisisituatsioonis. Taoliste regulatsioonide elluviimisel tõuseb automaatselt sisejulgeoleku tase ja ettevalmistus. NATO liikmelisus kaasab Eesti vastavad sisejulgeolekut tagavad teenistused automaatselt koolitus- ja varustusprotsessidesse.

Eestis käivitusid need protsessid tegelikult juba 2000. aasta mais, kui USA kaitseministeerium koostöös FBI massihävitusrelvade leviku tõkestamise koolitusüksusega (FBI/WMD: Federal Bureau of Investigation / Weapons of Mass Destruction) algatas sisekaitseakadeemias ja esimesena Ida-Euroopas üldse laialdase koolituse-varustuse programmi. Selle tulemusena on laiemale avalikkusele teadmata Eesti toll, politsei ja päästeteenistus teinud vastavas valdkonnas suure sammu edasi. Õigupoolest on tavainimesele arusaadavam asjaolu, et lisaks militaararengutele on NATO liikmeks olek otseselt seotud tema turvalisuse tagamisega igapäevaselt, sest selle erinevad mõjud kanduvad nii või teisiti ka tänavale.

Siinkohal ongi sobilik algatada arutelu teemal, kuidas olukorras, kus Eesti militaarvaldkond tõmmatakse NATO abil maailma kõrgliigasse, saab tavaline korrakaitse olla endiselt juhmardi rollis? Julgeolek on üks tervik. Siinkohal tuleb meenutada siseministeeriumi 2001. aasta ametlikku kava luua sisekaitseakadeemiasse rahvusvaheline koolituskeskus, mis pidi aitama Eesti sisejulgeolekut tagavaid ameteid regulaarselt varustada kaasaegsete õppematerjalide ja tehnoloogiaga.

Pärast NSV Liidu korrakaitse teadus- ja õppeasutuste toetuste äralangemist on Eesti korrakaitse olnud otseselt sõltuv läänest antavast kaasaegsest tehnoloogiast ja metoodikast. See on aga olnud pisteline ja selle osakaal väheneb aja jooksul pidevalt, sest abi andvate riikide prioriteedid muutuvad geograafiliselt ja Eesti ei ole enam probleemsete riikide seas. Rahvusvahelise koolituskeskuse idee oligi kindlustada Eesti korrakaitsele ka tulevikus kursisolek kaasaegseima informatsiooniga ja ei olnud juhus, et koolituskeskusel oli küberkuritegevusega võitlemise koolituse kallak, mis pidi kindlustama päevakohase temaatika ka tulevikus.

Sisekaitseakadeemiasse ehitati isegi USA riigidepartemangu finantseerimisel valmis auditoorium, kuid Eesti poliitikute arusaam turvalisusest on piirdunud seni vaid NATOga ja plaanid jäid sihilikult ellu viimata. Selline poliitiline mõttemaailm on viinud aga riigi siseturvalisuse allakäigu sinnamaale, kus see hakkab silma ka meie partneritele. Selleks ei pea olema asjassepühendatu, et teada, et seda sorti etteheiteid Eestile tehakse, sest NATO liikmesriigil on lisaks saadavale kasule ka kohustusi.

Oht Eestile ei peitu täna niivõrd maailmas suurenenud terrorismiohus, vaid erinevat sorti kuritegevuses, mille mõju poliitilisele otsustusmehhanismile võib olla isegi NATO liikmesriigi jaoks hukatuslik.

Jaanus Rahumägi on olnud FBI/WMD programmi lektor Ungaris FBI akadeemias.