Kas meile ikkagi on tarvis Euroopa Liitu?

Teine suurem argument, mida poliitikud meile ilusasti serveerida püüavad, on võimalus saada ELilt rohkem rahalist toetust ja abi, kui nemad meilt vastu ootavad. Jutt kõlab stiilis: ?Tõmbame neile koti pähe ja las rumalukesed maksavad.? Mind häirib selle mõtte naiivsus! Kust on võetud idee, et EL on täis lolle juhte ja eksperte, kes meie kaalutlusi läbi ei näe. Vastupidi. Praeguse nõrgamõistusliku poliitikaga jäetakse Eesti ilma viimastestki võimalustest meile soodsamaid tingimusi välja kaubelda.

Mis iganes liikmemaksu ja seadusandlust EL meilt nõuab, meie poliitikud on kõigega nõus. Kui aga mõttetute nõuete pärast enamik firmasid laostub või seesama ELi liikmemaks meilt põhiosa riigi eelarvest röövib, mis siis saab? See, et poliitikud ei julge kõike seda rahvale tunnistada, on veelgi suurem lollus.

ELi tegelased uurivad juba ammu, kui palju ja kas üldse on mõtet toetada ELiga ühinevaid vähemarenenud piirkondade riike ja eriti veel endisi kommunistlikke maid. Selleks on neil aastaid kestvad uurimused tükk aega töös.

Kasvõi seesama uurimistulemuste põhjal kirjutatud artikkel, mida ma lugesin ? see on juba viis aastat vana! Erinevad ELi majandusteadlased koostavad valemeid, mille põhjal püütakse ennustada võimalikku regionaalset arengut. Milliseid järeldusi on nad teinud? Ausalt öeldes, meile kahjulikke. Nad ei arva, et peaks liitumisel vähemarenenud piirkondadesse raha pumpama. Milleks?

Miks peaksid nemad oma heaolu ohverdama? Nad on sellest aru saanud ja võiksid saada ka meie riigi mõned helged pead. Kaasaegse Euroopa paradoks on ühelt poolt kooseksisteerimises peituv innovatsiooniprotsesside kiirenemine ja teiselt poolt massiline töötus koos laialtlevinud sotsiaalse eraldatusega. Sellest johtuvalt kardetakse endiste kommunistlike maade adapteerumisvõime puudulikkust. Ega siis EL asjata ei viivitanud meid kandidaatriigiks võtmisega.

Artikli aluseks olev kontseptuaalne raamistik on standardne Solow? (1956) tüüp neoklassikalisest tasakaalu kasvu mudelist, mis tõestab, et regiooni struktuur reguleerib kiirust, millega innovatsioonid levivad tootlikes organisatsioonides.

Autorid kasutavad Barro? ja Sala-I-Martin?i (1991) rist-regiooni sisemajanduse koguprodukti (SKP) inimese kohta (per capita) langust keskmise suhtarvu kohta, selle algustasandil. Kui algustasandi koefitsient on märkimisväärselt allapoole nulli, siis järeldub, et need alad, mis olid algselt vähem arenenud, on võitnud suurema kasvu suhtarvudes ja kinni püüdnud enamarenenud piirkonnad. Olgu öeldud, et meie olemegi see vähemarenenud piirkondadesse kuuluv riik!

Kontrollarvude lisamisel said teadlased juba veelgi kindlamaid tõendeid, mis ohustavad heaoluriike, kui nad võtavad ELi vähemarenenud piirkondi. Kontrollmuutujad olid: tehnoloogia tase, regionaalökonoomika struktuur (eriti põllumajanduse osakaal tööhõives) ja töötuse osakaal tööealise elanikkonna hulgas. Kokkuvõttes leiti, et palga ümberkorraldused vähemarenenud piirkondades ja ebavõrdsuse kaotamine tööliste vahel vähem- ja enamarenenud piirkondades ei kaota olemasolevat kõrget töötusetaset ELis, kuigi see võib muuta liidumaade regionaalset jaotatust. Selline eksogeenne ravi võib juhtida hoopis soovimatutele tulemustele.