Kas meile ikkagi on tarvis Euroopa Liitu?

Teemal ? ELiga ühinemine ? kipuvad poliitikud kalduma ühte ja rahvas teise äärmusesse. Lugesin hiljuti ajakirjast Regional Studies B. Asheimi artiklit ?Regional Futures?. Artikkel kinnitas ja täiendas minu, kui ühe rahva hääle, skeptilist suhtumist ELi. Leian, et poliitikute teguviis (rahvale valetamine ja reaalsuse varjamine) on taunimisväärne.

Millegipärast rõhuvad poliitikud ikka veel sellele, et Venemaa läheduse tõttu on meil tuleviku kindlustamiseks vajalik liituda mõne suure, paljusid riike hõlmava, organisatsiooniga. See jutt on üks suur mull.

Kunagi veel, meie riigi ajaloos, ei ole ühtki suurriiki, iseäranis Venemaad, peatanud tõsiasi, et me juba kuulume rahvusvahelisse organisatsiooni. Kui ajalugu tahab korduda, teeb ta seda nii ehk teisiti. Ohu ähvardades on meie toetajad oma julgeoleku nimel kohe valmis meid unustama. See on ainus kindel asi, millega me oma kiiresti muutuva ühiskonna tulevikus arvestada võime.

Teine suurem argument, mida poliitikud meile ilusasti serveerida püüavad, on võimalus saada ELilt rohkem rahalist toetust ja abi, kui nemad meilt vastu ootavad. Jutt kõlab stiilis: ?Tõmbame neile koti pähe ja las rumalukesed maksavad.? Mind häirib selle mõtte naiivsus! Kust on võetud idee, et EL on täis lolle juhte ja eksperte, kes meie kaalutlusi läbi ei näe. Vastupidi. Praeguse nõrgamõistusliku poliitikaga jäetakse Eesti ilma viimastestki võimalustest meile soodsamaid tingimusi välja kaubelda.

Mis iganes liikmemaksu ja seadusandlust EL meilt nõuab, meie poliitikud on kõigega nõus. Kui aga mõttetute nõuete pärast enamik firmasid laostub või seesama ELi liikmemaks meilt põhiosa riigi eelarvest röövib, mis siis saab? See, et poliitikud ei julge kõike seda rahvale tunnistada, on veelgi suurem lollus.

ELi tegelased uurivad juba ammu, kui palju ja kas üldse on mõtet toetada ELiga ühinevaid vähemarenenud piirkondade riike ja eriti veel endisi kommunistlikke maid. Selleks on neil aastaid kestvad uurimused tükk aega töös.

Kasvõi seesama uurimistulemuste põhjal kirjutatud artikkel, mida ma lugesin ? see on juba viis aastat vana! Erinevad ELi majandusteadlased koostavad valemeid, mille põhjal püütakse ennustada võimalikku regionaalset arengut. Milliseid järeldusi on nad teinud? Ausalt öeldes, meile kahjulikke. Nad ei arva, et peaks liitumisel vähemarenenud piirkondadesse raha pumpama. Milleks?

Miks peaksid nemad oma heaolu ohverdama? Nad on sellest aru saanud ja võiksid saada ka meie riigi mõned helged pead. Kaasaegse Euroopa paradoks on ühelt poolt kooseksisteerimises peituv innovatsiooniprotsesside kiirenemine ja teiselt poolt massiline töötus koos laialtlevinud sotsiaalse eraldatusega. Sellest johtuvalt kardetakse endiste kommunistlike maade adapteerumisvõime puudulikkust. Ega siis EL asjata ei viivitanud meid kandidaatriigiks võtmisega.

Artikli aluseks olev kontseptuaalne raamistik on standardne Solow? (1956) tüüp neoklassikalisest tasakaalu kasvu mudelist, mis tõestab, et regiooni struktuur reguleerib kiirust, millega innovatsioonid levivad tootlikes organisatsioonides.

Autorid kasutavad Barro? ja Sala-I-Martin?i (1991) rist-regiooni sisemajanduse koguprodukti (SKP) inimese kohta (per capita) langust keskmise suhtarvu kohta, selle algustasandil. Kui algustasandi koefitsient on märkimisväärselt allapoole nulli, siis järeldub, et need alad, mis olid algselt vähem arenenud, on võitnud suurema kasvu suhtarvudes ja kinni püüdnud enamarenenud piirkonnad. Olgu öeldud, et meie olemegi see vähemarenenud piirkondadesse kuuluv riik!

Kontrollarvude lisamisel said teadlased juba veelgi kindlamaid tõendeid, mis ohustavad heaoluriike, kui nad võtavad ELi vähemarenenud piirkondi. Kontrollmuutujad olid: tehnoloogia tase, regionaalökonoomika struktuur (eriti põllumajanduse osakaal tööhõives) ja töötuse osakaal tööealise elanikkonna hulgas. Kokkuvõttes leiti, et palga ümberkorraldused vähemarenenud piirkondades ja ebavõrdsuse kaotamine tööliste vahel vähem- ja enamarenenud piirkondades ei kaota olemasolevat kõrget töötusetaset ELis, kuigi see võib muuta liidumaade regionaalset jaotatust. Selline eksogeenne ravi võib juhtida hoopis soovimatutele tulemustele.

Päris palju kahju on Eestile juba niigi kõigi nende mõttetute seaduste näol tekitatud. Lisaks hakkavad paljud neist kehtima alates 01.01.2003. Kui saaks, siis keeraks enne kraani kinni, kui neid täitma tuleb hakata. Või on äkki juba hilja?

Kellelt me siis vastust nõuame, kui oleme juba ELis ja avastame, mis meiega tehakse? Kas saame siis veel kuidagi sellest rahvusvahelisest organisatsioonist välja astuda? Mis tingimustel? Kas mõni poliitik on selle endale selgeks teinud enne, kui mütsiga vehkima tuli?

Minu järeldus, et EL ei lase väikesel Eestil endale pähe istuda, nagu meie poliitikutel on kasulik meile rääkida, vaid keerab kogu meie majanduselu järjekordselt pea peale. Mida enam ja alandlikumalt poliitikud ELi püüdlevad, seda hullemaks muutub meie rahva olukord. Ühes rahvaga ka poliitikameeste oma.

Milleks siis seda liitumist meile vaja on? Kas keegi on meie poliitikud kinni maksnud või nad tõesti ei hooma, mis ümberringi toimub? Oleks juba aeg lõpetada see ?enne tee ja siis keskendu tagajärgede likvideerimisele!?.

Autor: Tiina Niin