Lasketiir polegi nii jube

Jahilasketiir pole Eestis kuigi populaarne koht, kuhu vaba aega veetma minna. Tiir aga pakub mõnusat teistmoodi meelelahutust, kui seni olete harjunud.

Jahilasketiirus lastakse liikuvaid märke, nagu jahilgi. ?Metssiga? on maapinnal liikuv suurem märklaud, ?taldrikud? on ca 7?13sentimeetrise läbimõõduga erksavärvilised lendavad märgid. Viimaseid on eri suuruse, lennuomaduste ja -suunaga, mõni veereb ka mööda maad.

Märgi tabamine pole kuigi lihtne. Kui olete seni vaid märklauda sihtinud, tuleb ümber harjuda sellega, et püssi võite küll palge valmis panna, kuid sihikut fikseerida pole mõtet ? lendavale märgile tuleb haavlivihk saata veidi ette. Kui palju ette, sõltub märgi lennukiirusest ja padrunitest ning see ongi see, mis asja keeruliseks ajab.

Männiku jahilasketiiru pidaja Anti Järvelaid ütleb, et tema juures käisid sel suvel mitte ainult harrastajad täpset silma ja kätt treenimas, vaid ka välismaalased, kes nädalavahetusel teistmoodi ajaviidet otsisid, ning mõnigi firma pidas tiirus väljasõitu. Viimased olid mõnusama äraolemise tarbeks kohale tellinud ka telgitäie toitlustust. Järvelaid peab optimaalseks seltskonna suuruseks 12?15 inimest.

Järvelaiu tiirus käivad harjutamas nii sportlased kui ka jahimehed, ühed võistlusteks, teised linnu tabamiseks. Aastas lastakse Männiku tiirus 250 000 lendavat märki. See on Baltimaade suurim ja parim jahilasketiir, kus on peetud ka rahvusvahelisi suurvõistlusi.

Suurem osa sportlastest jahist eriti lugu ei pea ? põnevust ju pole, kui iga kord kindlalt tabad. Järvelaid käib küll vahel metsas linde jahtimas. Loomi talle ei meeldi lasta ? need on liiga suured, alati saab pihta ja see tundub külmaverelise tapmisena.

Praeguse ekstreemkülmaga pole laskmine muidugi maailma mõnusaim tegevus ? sõrmed külmetavad, varbad samuti, tilk on nina otsas ja paksud riided teevad kohmakaks. Praegu teevad laskjad kümme-kakskümmend pauku ja soojendavad seejärel end toas teega, siis jälle lasevad, siis jälle soojendavad. Järvelaiu sõnul on kümme külmakraadi see piir, mil veel hea on lasta. Parim aeg on aga muidugi suvel. Laskmist ei sega ka vihm, sest siis on sihtijad katuse serva all.

Selga soovitab Järvelaid panna sportlikud riided ? midagi, milles teil on hea ja mugav ning mis annavad veidi ka liikuma. Vaid jalatsivalik pole nii oluline ? kõrged kontsad ehk välja arvatud ?, sest erilist liikumist see ala ei eelda, peaasi et soe oleks.

Just seepärast saavad laskmisega tegelda ka üsna vanad inimesed, kes teistel spordialadel on ammu konkurentsivõime kaotanud. Oluline pole võhm ega üldfüüsiline vorm, edu toob terav silm ja stabiilsus püssi hoidmisel. 25 aastat laskmisega tegelenud Järvelaid räägib, kuis suurvõistlustel vanad hallipäised papid elektrisõidukitega ühest laskmispaigast teise sõidavad nagu golfirajal, abikaasad püsse tarimas.

Jahilaskmise püss kaalub 3,5?4 kilo. Mida kergem on laskja, seda kergem peaks olema püss, sest liiga rasket püssi ei suuda inimene stabiilselt hoida, samuti on tagasilöök üsna tugev ja nõrgema relvahoidja lööb see kõikuma. Parimad laskurid ongi suured mehed, kelle käes relv kui mängupüss paistab, keda ei liiguta tagasilöök ja kes pingutamata püssi üleval hoiavad.

Jahilaskesportlased harjutavad sada korda päevas püssi palge panemist ? nagu teised tõstavad monotoonselt hantlit, peavad nemad monotoonselt relva palge panema ja sekundiga sihtida suutma. Sest püss palges enamasti võistlusel märki ei oodata ? püss on lihtsalt laetult käes, kui laskur hüüab ?Hopp!? või muu kokkulepitud hüüatuse, mispeale märk lendu lastakse. Alles siis tõstab ta püssi palge, fikseerib asendi ja sihib. Ja siis on juba kiire. Ja pidage meeles, et see ?Hopp!? tuleb öelda suhteliselt kõvasti, sest arusaadavatel põhjustel on kogenud laskurid enamasti üsna kõva kuulmisega.

Jahilaskespordis kasutatavad võistluspüssid maksavad keskmiselt 50 000 krooni, harrastaja saab lihtsama variandi kätte 10?25 000 krooni eest. ?Võistluspüss on nagu hea auto, millele saab hulga lisavarustust panna,? ütleb Järvelaid ja näitab, kuis relv on igast kandist reguleeritav erineva suurusega inimeste ja laskemoona jaoks.

Hoolimata relvade kõrgest hinnast pole tiirus rendipüssiga laskmine üleliia kallis, kui just püssi ei lõhu või muud keelatut ei tee. Kalleim on instruktor, kes kindlasti juures peab olema, kui teil pole relvaluba konkreetsele püssile. Kui luba olemas ja relv ka, läheb asi eriti odavaks ? tuleb maksta vaid lastud märkide ja laskemoona eest ning viimase saate ka ise kaasa tuua.

Lauri Võrno

programmeerija AboBase Systemsis

Jahipüssis pole midagi keerulist. Püss oli korralik, istus käes mugavalt. Käsitsemine oli ka väga lihtsaks tehtud, sellega saaks lapski hakkama. Puhastamise kohta ei tea, aga seda ei pea ise tegemagi, kui relva rendid.

Senine kogemus on mõned korrad õhupüssi ja -püstoliga stabiilset märklauda tabada püüda, liikuvat polnud varem proovinud.

Õhupüssiga võrreldes oli jahipüssi tagasilöök loomulikult tugevam, aga ootasin kõvemat. Pauk oli ka ootamatult tagasihoidlik, ehkki kui viie lasu asemel viiskümmend või sada teha, oleksid kõrvaklapid kasuks tulnud.

Anti Järvelaid

laskeinstruktor ja mitmekordne Eesti meister

Laskmist alustasin 12aastaselt isa käe all. Aktiivne sportlasekarjäär algas, kui olin 18. Ala meeldib mulle, sest sellest on reaalselt kasu. Laskmisoskus kulub ära jahil ja ka ennast ning riiki kaitstes. Ja veel, seda spordiala saab harrastada kõrge eani.

Relvad ja laskmine pole ohtlikud ? peamine, et täidetaks ohutustehnika eeskirju. Minu töö praegu ongi relvade ohutu kasutamise ja laskmise õpetamine.

Olen mitmekordne (vist 6-) Eesti meister, Eesti karikavõite on ka ? mitu, ei tea täpselt. Praegu olen Eesti Laskurliidu noortekoondise treener. Instruktorina jagan õpetusi kõigile soovijatele.