Möödunud nädalal allapoole 4 taset langenud eluasemelaenu intresse on nimetatud hulludeks päevadeks laenuturul. Sarnaselt ostukeskustega võistlevad ka finantsasutused omavahel turuosa ning klientide pärast ja pakutava toote hind (käesoleval juhul laenuintress) on kahtlemata põhilisi näitajaid, millega mõjutada klienti valima just antud teenusepakkujat. Seda eriti meie turul, kus suhteliselt madala ostujõu tõttu on valdav osa kliente äärmiselt hinnatundlikud.
Meie arvates ei käsitle kliendid madalaid laenuintresse iseenesest laenu võtmise põhjusena, vaid need on ainult kriteerium, mille alusel valida laenuandja, mistõttu ei ole võrdlus ?Hullude päevadega? päris kohane. Kampaaniaga mitteühinenud pangad on avaldanud siiski kahtlust nii madalate intresside mõttekuse ning laenubuumi jätkusuutlikkuse üle.
Osaliselt on kahtlejatel õigus. On tõsi, et viimastel aastatel on Eesti elanike laenukoormus kasvanud hämmastava ning kohati murettekitava kiirusega. Meie hinnangul on eraisikute laenu- ja liisingukoormus kasvanud suhteliselt ühtlase, 40 kasvutempoga viimased neli aastat järjest. See tähendab võlakoormuse neljakordistumist alates 1998. a, mis on märksa enam kui vastavale perioodile langenud netosissetulekute kasv: ca +30 kogu perioodi kohta. Neid arve kokku võttes saame kalkuleerida eraisikute keskmise laenukoormuse suhte aasta netotulusse.
Artikkel jätkub pärast reklaami
See suhtarv oli 1998. a ca 13 ja möödunud aastal ületas 40 piiri. Igal Eesti elanikul, sh lapsed ja pensionärid, on keskmiselt laenu- ja liisingukohustusi 40 ulatuses tema aastasest netosissetulekust.
Sellele küsimusele on raske vastata, kuid abiks võib olla võrdlus teiste riikidega. Seni madalaimad näitajad, mida olen kohanud arenenud riikide kohta, on suurusjärgus 70 (näiteks Soomes ja Prantsusmaal), samas väga paljudes riikides küündib see suhtarv kaugelt üle 100. Rootsi majanduses 90-ndate alguses tekkisid probleemid siis, kui eraisikute laenukoormus küündis 135-ni sissetulekutest.
Seega Eesti eraisikutel justkui oleks ruumi kasvatada oma laenukoormust suhtes oma sissetulekutesse, vähemalt võrreldes arenenud Euroopa riikidega. Teisalt peame endale aru andma, et me ilmselt ei soovi järgneval kahel aastal sama kasvutempot, nagu see oli neljal eelneval aastal. On lihtne näidata, et niisuguse stsenaariumi realiseerumisel mööduksime me järgmise aasta lõpul Soomest. Paraku mitte sissetulekute, nagu me oma unistustes loodame, vaid hoopis kurvema, võlakoormuse näitajaga.
Ma olen ligi 100 kindel, et praegune eraisikute laenukoormus on pikaajaliselt jätkusuutlik, kuid samas olen ma ka 100 kindel, et 40 aastane kasvutempo ei ole seda mitte. Jätkusuutlik ehk siis makromajanduslikku võlakriise vältiv võlakoormuse kasvutempo on lähema 5 aasta jooksul ilmselt pigem 15 aastas ja alla 10 pikemas ajahorisondis.
Teine tegur, millega laenukasvu võrrelda, on hoiuste kasvutempo. Hoiuste maht on kasvanud aeglasemalt kui väljaantud laenude maht, kuid kasvutempode erinevus sõltub perioodi valikust. Näiteks möödunud aasta lõpus olid hoiuste ja laenude kasvutempod vastavalt 14 ja 23, võrreldes varasema aasta sama kuuga, kuid kolm kuud varem erinevust polnud ning ka kolm kuud hiljem on erinevus pisut väiksem (märtsis 16 ja 23).
Kindlasti on erinevuse üks põhjus madalad intressid: miks koguda raha hoiusele, kui seda on võimalik muul moel investeerida? Kindlasti võib ühe investeeringu vormina käsitleda oma isikliku kodu soetamiseks tehtud sissemaksu, mis ilmselt on eraisikute seas populaarseim ja arusaadavaim investeering.
Madalad intressid pole mitte ainult kohalike pankade omavahelise konkurentsi tulemus. Viimase kahe aasta jooksul toimunud intressilanguses on 2/3 ulatuses ?süüdi? Euroopa Keskpanga rahapoliitika ja Eesti valuutakomitee süsteem, mis võtab meie keskpangalt võimalused ajada iseseisvat rahapoliitikat ning vajaduse korral võidelda majanduse ülekuumenemisega. Ülejäänud 1/3 on põhjustatud intressimarginaali kokkutõmbumisest. Kui vaadata pikemat perioodi, siis on intressimarginaali kokkutõmbumisel muidugi suurem roll, kuid selle protsessi taustaks pole niivõrd konkurents kuivõrd Eesti lähenemine ELile ja Euroopa Rahaliidule, samuti tugevalt aeglustunud inflatsioonitempo võrreldes perioodiga 1997-1998 (täna ca 3, toona ca 10).
Võiks veel ära märkida, et soodsaid intressitingimusi pakkuvad pangad, sh Ühispank, ei ole teinud järeleandmisi muudes laenutingimustes. Pigem pöörame tähelepanu sellele, et madalaima intressiga saaks laenu tõepoolest klient, kelle risk pangale on vähim. Me ei taha oma pakkumistega mingil juhul soodustada ühelgi kliendil üle võimete laenamist. Samuti soovitame mõelda võimalusele, et mitte väga kauges tulevikus võib enamike laenuintresside aluseks olev Euribor pöörata tõusule: milline on näiteks 2 kõrgema intressitaseme korral laenu teenindamisega seotud väljaminekud. Põhjalikult kaalutud otsused on edu alus.
Autor: Sven Kunsing