Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ravikindlustusseaduse mõttest
Tsiteerin lõpuni Andres Ellamaa alustatud väljavõtte ravikindlustusseaduse § 2 lg 1: ?Ravikindlustus on tervishoiukulude katmise süsteem kindlustatud isiku haiguste ennetamise ja ravi, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite ostmise rahastamiseks ning ajutise töövõimetuse hüvitiste ja muude hüvitiste maksmiseks ?. Nii et tegu pole pelgalt tervishoiukulude katmise süsteemiga haiglale, nagu enamik arste sellest aru saab, vaid inimese haiguste ravi eest tasumisega, tema sissetuleku kaotuse kompenseerimisega haiguse ajal.
Raviasutus nii nagu Haigekassagi on ainult vahend põhieesmärgi ? inimese tervise taastamise ? täitmiseks. Ka hr. Ellamaa tsiteeritud § 25 lg 1 ütleb sama, kui see jälle rohkem lahti kirjutada. ?Ravikindlustushüvitis on kvaliteetne ja õigeaegne tervishoiuteenus, vajalik ravim ja meditsiiniline abivahend, mida kindlustatud isikule võimaldavad käesolevas seaduses sätestatud tingimustel haigekassa ja temaga vastava lepingu sõlminud isikud?? Isikute all mõeldakse siin raviasutusi, kes inimesi ravivad.
Kvaliteetse ja õigeaegse teenuse osutamise kohustus on tsiteeritud sätte järgi haiglal kui raviasutusel. Teenuse maksab kinni haigekassa kahepoolse lepingu alusel. Jälle sama valem ? haigekassa ostab haiglalt vaid seda teenust, mida patsient tarvitab.
Tõesti, poliitiline huvi tervishoiu raha jagamise vastu on olnud kogu aeg väga suur. Seetõttu oli avalik-õigusliku ja poliitilistest tõmbetuultest kaugemale hoidva haigekassa loomine absoluutselt õige samm. Haigekassa valikute aluseks on kehtivad õigusaktid ja ratsionaalsus. Teisiti öeldes valitakse teenuse osutaja selle järgi, milline on parim teenuse kvaliteedi ja hinna suhe. Nii nagu sätestab ka tsiteeritud seadus.
Oleme ka ise mõelnud, et haigekassa nime võiks muuta näiteks Tervisekindlustuse kassaks. Siis vastaks meie tegevus paremini ka kindlustustegevuse nõuetele. Miks jätkati aga 2000. aastal sundkindlustusega? Peamine erinevus on ses, et kohustusliku kindlustuse puhul kehtestab kindlustustariifid ning hüvitise ülem- ja alammäärad kindlustusselts, sundkindlustuse puhul aga seaduseandja. See on alati viinud olukorrani, et erinevas vanuses kindlustusvõtjatele kehtestatakse erinevad tariifid ning seltsid hakkavad eelistama nooremaid ja tervemaid inimesi.
Meie ravikindlustuse süsteem on üles ehitatud solidaarsuse põhimõttele, s.t oleme vertikaalselt ja horisontaalselt solidaarsed. Esimesel juhul on kõrgemapalgalised solidaarsed madalamapalgalistega, teisel juhul rohkem abi vajajad vähem abi vajajatega, noored vanadega. Sellist printsiipi tasub hoida. See teeb ühiskonna ühtsemaks ja vähem haavatavamaks.
Autor: Hannes Danilov