SportKa, rullnoka õudusunenägu

Mis loksumisse puutub, siis väikeauto on muidugi väikeauto, limusiini stabiilsust ja sujuvust sellelt nõuda oleks liig. Ent jäik sportvedrustus polegi nii väga jäik, see elab munakivisillutise ja asfaldiaugudki ilma suurema raputamiseta üle.

SportKa juhitavusele pole suurt midagi ette heita, kurvilisel kruusateel saab selle mõningase vaevanägemisega külglibisemisse küll. Auto kuulab rooli ja pedaale päris sõnakuulelikult, seda isegi siis, kui liikluseeskirjade sõidukiiruse kohta käivat punkti veidi vabamalt tõlgendada. Rool, muide, on kaetud nahaga, käigukangi nupp ehtsast alumiiniumist ning sinistes toonides sportistmed hoiavad selja ja õlad tükk aega väsimast. Ei väsi ka jalad, isegi mitte pikemad jalad, mille jaoks on küllalt ruumi, kui esiiste tagumisse asendisse lükata.

Vajadusel suudab SportKa käituda ka korraliku pereautona, selle 1,6-liitrine mootor veab korralikult ka madalatel pööretel. Kuna mootori igal hobujõul on liigutada tunduvalt vähem kilogramme kui näiteks BMW-l, ei ole viimase õnnetutel omanikel SportKa vastu mingit ?anssi, seda eriti kurvilisel teel. Saati, kui sellisest üheliikmelise pere autost teab mis äkilist sõiduriista karta ei oska.