Mine võta kinni, kas söögitoa kodune väljanägemine, mõõdukad hinnad või vürtsikas köögilooming, aga miski on Telliskivi tänava Arirani läbi aastate piisava menukusega elus hoidnud.
Et klientidel kõht kindlalt täis saaks, ei hoita siin õli ja rasvaga kokku. Üsna rammusad olid juba eelroaks söödud praetud kabat?okid seentega, õlis suplesid taignas praetud sealihatükid, kuid Korea plov trumpas kõik üle. Aga see ju vana tõde ? kui toidus on rasva, siis on see ka maitsev.
Kalasupis õli ei olnud, kuid seal oli küllaga nii kala kui krevette ja muuseas ? krevetid olid väga maitsvad, paremad kui tavaliselt väljaspool gurmeepiirkonda. Korea plov sisaldas lisaks lihale ka kalmaaritükke, merikapsasalat oli parasjagu eksootiline, nii et kõige proovituga jäime üpris rahule. Kui ainult seda õli oleks vähem olnud... Ja kui rasvast tunnet magustoiduga ära tahtsime petta, siis selle koha peal lõppes menüü ära. Nii et pidin kannatama koduni ja sügavkülmast võetud valvejäätiseni.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Söögi kõrvale vaatasime televiisorist Korea turismiagentuuri poolt tellitud maa ametlikku tutvustusprogrammi, toidu alla jõime Korea kanget napsi (ei tea, kas seda vodkaks või viinaks ongi õige nimetada) ja leti peal hiigelpudelist võis lasta endale valada žen?ennitõmmist.
Mainimata on veel ehtsa tulega kamin. Nii et oleks igati hubane õhtusöök olnud, kui ainult see ettekandja meie vastu nii karm poleks olnud. Aga eks me ju tegelikult segasime teda. Igaüks tunneks ennast häirituna, kui peaks oma küllatulnud sõbraga kogu aeg mõnusa jutu katki jätma ja mingitele võõrastele toitu ette kandma.
Muuseas, Arirani telefoninumbril ei vasta keegi ja arvel oli söökide ja jookide nimetuste asemel ainult kaks sõna: ?köök? ja ?baar?. Nii et kokku kaheksa korda sõna ?köök? ja kolm korda ?baar?.