Magus elu Tartus

Ehtne on La Dolce Vitas nii sisu kui vorm, peale selle ei leidnud keeleoskaja lauakaaslane pikast menüüst ühtegi kirjaviga. Ehtsa trattoria menüüs ei ole küll toitude nimedele selgitusi juurde kirjutatud, sest kõik teavad niikuinii, mis penne ai quattro formaggi ja risotto ai funghi porcini endast kujutavad. Ja nagu igas lihtsamas Itaalia trattoria?s, on siingi lahtine puudega köetav ahi, kus pitsad sööjate silme all valmis tehakse.

Väikseim pitsa maksis 15 krooni ja kõige kallim roog oli 70 krooni, nii et taskukohast lihtsat toitu saavad siin ka viletsamad tudengid endale lubada. Aga üliõpilastele ju suur hulk kesklinna söögikohti menüüd koostades mõtlebki.

Brusketta?sid ehk röstsaiu oli nelja sorti, neist maitsvaim seente ja mozzarella?ga. Calzone ehk kaetud pitsa oleks võinud keskelt pisut kuumem olla, juust säilitas seal suveräänse jaheduse, aga kooruke oli krõbe ning asi ise nägi hea välja. Taimetoitlaste pastaroog oli kõige mõnusam, mahlakas, maitsev.