Eestlased ei pääse varalise kihistumise eest

Kiire majanduskasvu tingimustes on Eestis ebavõrdsus kasvanud nii üksikute inimeste, perekondade kui ka regioonide tasandil. Kihistumisest jutlustavatest kirjatükkidest võib jääda ekslik mulje, et Eestis toimub mingi täiesti unikaalne areng. Tegelikult on varanduslik kihistumine suurenenud viimase kümne aasta jooksul enamikes riikides, ka Rootsis ja Soomes. Eesti on Euroopa riikide hulgas ebavõrdsuse tasemelt tõesti ülemises otsas, kuid maailmas tervikuna oleme kusagil keskel.

Kihistumise probleem on ülemaailme ja aina teravneb. Suuresti globaliseerumise ja aglomeratsiooni (kuhjumise) tulemusel on ebavõrdsus kasvanud nii riikide sees kui ka vahel. Sellisel arengul on õige mitmed objektiivsed tehnoloogilised ja majanduslikud põhjused.

Maailmamajanduse kasvumootori kapitalismi ja demokraatia üsnagi vastandlikke põhimõtteid on raske ühte sobitada. Kapitalism eeldab majandusliku efektiivsuse saavutamiseks kapitali kontsentratsiooni väheste inimeste kätte, vähestesse regioonidesse, vähestesse (suur)ettevõtetesse. Selline areng tekitab paratamatult ebavõrdsust. Demokraatia hindab aga võrdsust kui väärtust iseeneses, nõuab võimu dekontsentratsiooni ja püüdleb sotsiaalse õigluse poole. Sotsiaalse õigluse (või vähemalt õiglustunde) suurendamine saab tihti toimuda vaid majandusliku efektiivsuse vähendamise arvel. Ja vastupidi, majandusliku efektiivsuse suurendamine on võimalik vaid sotsiaalse õigluse vähendamise arvel.

Meie kliimas ja ajaloolises situatsioonis lihtsalt pole alternatiivi suure lisandväärtusega kõrgtehnoloogilisele töötlevale tööstusele. Niisugune areng on majanduslikult efektiivne, kuid soodustab kihistumist. Kõrgtehnoloogilise tootmise areng toimub piirkondades ja sektorites, mis on vaestele raskesti kättesaadavad. Seal ei leia rakendust töötud Kohtla-Järve kaevurid või Lõuna-Eesti kunagised suurmajandite traktoristid. Kõrgtehnoloogilised töökohad on kallid ja vajavad kvalifitseeritud tööjõudu. Seega tekib vähe investeeringumahukaid kõrgepalgalisi töökohti, suurem osa neist Eesti niigi kõige jõukamas regioonis ? Tallinnas. Kõrgtehnoloogilisest tootmisest võidavad esmajoones pealinna tippspetsialistid ja kvalifitseeritud töölised. Kui me aga tahaksime vähendada kihistumist, tuleks hoopis luua palju odavaid madalapalgalisi töökohti ääremaade põllumajanduses ja madalatehnoloogilises töötlevas tööstuses. Selline ettevõtmine oleks aga arutu ja majanduslikult hukatuslik. Eesti ja enamike teiste riikide majanduspoliitika on kõigiti toetanud (välis)investeeringuid. Seda lootuses, et sel moel luuakse uusi töökohti ning järelikult vähendatakse töötust ja kihistumist. Praeguseks on selgunud: see võib nii olla, aga ei pea nii olema. Investeeringud, eriti olemasolevatesse ettevõtetesse, võivad hoopis töökohtade arvu vähendada ning töötust ja kihistumist suurendada.

Erainvestorid ei lähtu oma tegevuses eesmärgist vähendada kihistumist. Selle asemel püütakse investeerida harudesse, kus loodetav kasum on suurim. Nendeks on reeglina kõrgtehnoloogiline töötlev tööstus ja tertsiaalsektor (kaubandus, teenindus). Töökohtade loomine madalalt kvalifitseeritud ja halvasti distsiplineeritud tööjõule pole investoritele majanduslikult ahvatlev.

Arenenud tööstusriikide majanduspraktika on näidanud, et mingi osa inimeste tööst eemalhoidmine on ühiskonnale majanduslikult odavam kui nende tööle laskmine. Neid peetakse üleval edukate ettevõtete-harude ja nende kõrgepalgaliste töötajate maksude arvel. Euroopa Liidus tervikuna on selliste inimeste osa kuni 5%, meil kardetavasti veidi rohkem.

Eestlased ei pääse varalise kihistumise eest

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised