Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Soome tooteid müüma, mitte mustikale
Eesti ettevõtetele toob 1. mai kaasa palju uusi võimalusi, aga ka piiranguid ja probleeme. Kõige enam muutub olukord välisturgudele orienteeritud Eesti firmade jaoks. Paljud küsimused on veel ebaselged või üldse vastuseta.
Kõigepealt muutub ärikeskkond. Tööjõukulud kasvavad, sest Euroopa Liit toob vaikselt, kuid kindlalt kaasa tööjõu vaba liikumise. Igaüks võib minna tööle sinna, kuhu meeldib ja kus paremini makstakse.
Vastupidiselt levinud arvamusele puudutab see kõige enam just lihtsate ametite esindajaid ? töölisi, ettekandjad ?, mitte kohalikke kõrgepalgalisi, kelle sissetulek ei pruugigi teistes ELi maades, eriti elukalliduse erinevust arvestades, palju suurem olla. Siin on palgavahed Eesti ja Lääne-Euroopa vahel suurimad ning palgatõusu surve kasvab. Samuti on lihtsamate ametite pidajaid kõige rohkem.
Tööjõukulude kasv genereerib koos osa kaupade (nt suhkur, bensiin) ?kohustuslike? uute hindadega üleüldise hinnatõusu. Täiendavat nõudlust tekitavad välisfirmad, kes peavad vajalikuks kogu Euroopa siseturgu katvat müügi- ja esindusvõrku ning rajavad ka Eestisse oma esinduse.
Eesti kriitiliseks suutlikkuseks osutub see, kas saame hakkama oma liberaalse maksusüsteemi säilitamisega või mitte. Praeguse maksusüsteemi tulemusena oleme lähinaabreist konkurentsivõimelisemad ja investoritele huvitavamad. Oluline on ka soodsa pinnase säilitamine uute kodumaiste ettevõtete tekkeks, ka investeerimiseks ja kasvuks. ELis kostavad hääled, et anda meile õnge asemel kala, st ärgu nad arendagu oma majandust, anname neile parem abi. Aga see on nende seisukohalt lühinägelik.
Tõsi on see, et uute ettevõtete asutamine muutub üha keerulisemaks ja vähem huvitavaks ? riskid kasvavad ja lisateenistus võrreldes palgatööga tuleb vaevalisemalt. Inimeste hulk, kes soovivad oma äriga alustada, väheneb pidevalt.
Kapitali osatähtsus äriajamisel kasvab, sest ELi kuulumine maandab Eesti investeerimisriske ja see tõstab rahvusvaheliste firmade investeerimisjulgust. Raha tuleb juurde.
Kauba eksportimine ELi muutub tolli ärajäämisega lihtsamaks, kuid nt käibemaksu küsimus läheb keerulisemaks. Samuti sajab meile kaela ELi tuntud bürokraatia ? statistika esitamiseks tuleb tõenäoliselt tööle võtta eraldi inimene! Raamatupidajad käivad spetsiaalsetel kursustel ja on ikka paanikas: kui eksid, petad ELi!
Lihtsam on neil ettevõtteil, kellel on ajalugu ja väljakujunenud turud. Riskid suurenevad neil, kes ekspordivad olulise osa oma toodangut väljapoole ELi. Eesti kalatootjad on vasturohuks leidnud nt Iisraeli turu, kus kilu ja sprott on väga hinnas tänu Venemaalt väljarännanutele.
Samas tekib võimalus eksportida oma toodangut aktiivsemalt liidu liikmesriikidesse, kes seda siiani siseturu kaitse eesmärgil on püüdnud takistada. Näiteks Krimelte jaoks on üks selline võimalus n-ö teine Eesti ehk ainult 80 kilomeetri kaugusel asuv Helsingi ja selle lähiümbrus, kus elab 1,5 miljonit inimest. Saata kaubik hommikul Tartu poole või Helsingi poole teeb sama välja. Tollivormistust ei ole ja seetõttu võib paindlikult kui tahes väikesi koguseid erinevate klientide vahel laiali vedada.
Soomlaste hirm eestlaste tuleku ees on osaliselt ka põhjendatud, sest eestlased suudavad täna veel pakkuda paremat hinda ja on oma kauba müümise nimel valmis rohkem pingutama ? eriti seetõttu, et Soome on väga maksujõuline ja potentsiaaliga turg. Soodsa hinna kui peamise müügiargumendi tähtsus ELis ainult kasvab ja Eesti kui tootjamaa kahtlane päritolu mõjutab klienti järjest vähem.
Soome kaubandus on ketistu-nud ja kontvõõrad pole eriti oodatud ? veri on paksem kui vesi ja varasem suhe võib üles kaaluda majanduslikult mõistlikuma otsuse. Kuna jae- ja hulgimüügi hinna vahe on Soomes suur, annab see jaemüüjatele rohkem mänguruumi.
Kui eestlased pääsevad lõpptarbijani, tuleb edu. Parim näide selle kinnituseks on pidev ostuturistide vool Soomest Eestisse ? kui soodsam kaup ka koju kätte viia, on tulemus sama hästi kui garanteeritud.
Piirideta Euroopas tuleb piirideta mõelda. Eesti saatus ei peaks olema ainult allhanke tegemine, vaid meie ettevõtted peakski palju julgemalt ise rünnakule asuma. Möödas on Euroopa õpipoisi aeg ja eilsetele õpetajatele võib anda õppetunni ? meie asi on minna Soome Eesti tooteid müüma, mitte mustikale.