Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vene süst tuleb tagasi
Proovime värskelt ostetud kahekohalist Taimeni süsta varakevadisel Pirita jõel, ja nagu Vene tehnikale kohane, on enne asja töökorda saamist hulk pusimist. Nimelt ei taha presentkate keskmise koormaaugu peal kuidagi püsima jääda. Istumiskoht on ka kõva ja plastmassist, aga pehme magamisalusega saab selle muuta mugavaks tugitooliks.
Kui alumiiniumtorudest, kummeeritud presendist ja nööridest-klambritest koosnev sõiduk vette saab, on juba lihtsam. Istume sisse, kiire suurvesi kannab meid kärmelt allavoolu Kose-Lükati silla poole Pirita jõel. Sillalt vaatavad pühapäevajalutajad süstamatkajaid kui surmapõlgureid. Tõepoolest, vaid mõne nädala on Pirita jõgi nagu ehtne mägioja kuskil mägedes. Siis aga taandub veenireks, millest mõnes kohas kivilt kivile hüpates üle saab.
Süst liigub edasi üsna hoogsalt, kuid kanuu tempot siiski kätte ei saa. Asi polegi mõeldud tempo tegemiseks, pigem ikka rahulikuks matkaks. Kui veel mitme päeva varustus kaasas oleks, istuks ta üsna servani vees.
Kuid hoolimata kergest koormast tunneme allavoolu sõites siiski vastu põhja kriipivaid kive. Enne veeleminekut on süstaomanik ettenägelikult presendi kohad, mis alumiiniumsõrestiku vastu puutuvad, ära kummeerinud ? nii ei rebi iga kivi kohe presendi sisse auku.
Pirita kevadises veemöllus me siiski päris kuivaks ei jää. Mitme suurema kärestiku juures mõnest väljaulatuvast kivist lähedalt möödudes viskab külm laine külje alla. N-ö põlled, mis peaksid vee eemale hoidma, tahavad enne vetteminekut samuti korralikku keha ümber pingutamist saada. Järgmine kord oleme juba targemad.
Pärast botaanikaaia rippsilda sõidame täie hooga kivide vahele. Vett sisse ei leki, järelikult suuremad purustused jäid ära. Avastame, et võrreldes kanuuga on kerge süstaga hea manööverdada ka vastuvoolu, saame kivide vahelt paari aerutõmbega minema.
Poolel teel selgub veel asju, millele järgmisel matkal mõelda: kindad oleks tulnud ikka kaasa võtta, sest alumiiniumvarrega aerud muudavad sõrmed kangeks arvatavasti ka tunduvalt soojema ilmaga. Siiski saab kärestikes vehkides keha sooja ja pealt kaetud avaga süstas istudes on jalgadel üsna soe.
Taimeni matkasüstad olid vene ajal üsna tuntud ja praegugi võib leida mõnelt nõukogudeaegset kraami sisaldavalt pööningult või keldrist nn Taimeni raami ehk alumiiniumsõrestiku, millele tõmmati ümber presendist kummeeritud kate, ja veesõiduk oligi valmis. Uuemad mudelid on lisaks varustatud küljeujuki ja mastiga, millesse saab tõmmata purje, et süstaga suuremaid veekogusid ületada. Kuna matkasüst on ka pealt kaetud, siis julgemad käivad sellega isegi merel.
Ligi 5000krooniseid matkasüstasid võib leida juba üsna mitmest matkakauplusest ja Vene kaupu maale toovatest firmadest. Osta saab ka ainult presendi, kui raam nõukogude ajast alles. Kadunud huvi süsta vastu on tagasi tulnud, Vene kaup meelitab ka mitu korda madalama hinnaga.