Antarktikas õpetavad pingviinid loodushoidu

Maailmarändurid, kellel kõik maailma mandrid läbitud, käivad lõpuks ära ka Antarktika-reisil. Aga ka ettevõtjatel on sinna kindlasti asja, sest Antarktise elusloodus õpetab kõige paremini loodushoiust aru saama ja pingviinide seltsielu näitab ka inimesele tema veidrused hästi kätte.

Antarktikasse minekuks on mitu võimalust: kas laevaga Lõuna-Ameerika tipust, Austraaliast, Uus-Meremaalt või Lõuna-Aafrikast ning kohale saaks paari tunniga ka lennuki abil. See viimane variant on kahtlemata kõige igavam, kuigi kõige mugavam. Lõuna-Ameerikast Antarktikasse sõitjad loksuvad aga tavaliselt päevi maailma kõige tormisematel meredel Drake?i väinas, enne kui jäämägedest kubisevale Antarktise rannale jõuavad. Siiski on see tee rohkem kui kolm korda lühem kui Lõuna-Aafrikast, kus tuleb ületada 3600 km merd, enne kui maa või jää vastu tuleb.

Koolitusfirma EMI EWT korraldab õppe- ja huvireise igal aastal, Antarktika-reis aga oli tugevalt õppekallakuga: sest mida muud kui teadurite loenguid kuulata jäisele mandrile üle mere päevi seilates ikka teha. Ka kohapeal on loodus niivõrd põnev, et ei saa eneseharimiseta.

Endisele Vene uurimislaevale mahutati 100 reisijat, 18 lektorit ja 40 meeskonnaliiget. Kaliningradis registreeritud laevale olid reisima tulnud rändurid enamasti USAst, Kanadast ja Austraaliast, nende seas ka EMI EWT poolt kogutud grupis 11 eestlast.

?Me tekitasime imestust,? meenutab Tammemägi EMI EWT kontoris mõni kuu hiljem, kui Eestisse on saabunud ilma poolest tüüpiline Antarktika südasuvi ? st kergelt plussis, päike paistab ja lumi sulab. ?Olime üldse esimene grupp Ida-Euroopast.?

Siiski ei ole eestlased Antarktise uurimisjaamades ja Argentina sadamates võõrad: kümmekond aastat tagasi tegi eestlaste uurimislaev Livonia jäisele mandrile samasuguseid turismireise.

Kui reisilaevad Ushuaiast Bellingshauseni merele jõuavad, on jälle põhjust Eestit meenutada: selle kandi oletatav esmaavastaja oli Eestist pärit Fabian Gottlieb von Bellingshausen. Selleks aga, et kaasmaalase avastatud veteni jõuda, tuleb ületada Drake?i väin, kus tormistes lainetes loksudes ligi kolmveerand reisijatest otsustas lõunad vahele jätta. Laeval sai tutvuda ka Antarktikas käitumise reeglitega: sinna ei tohi midagi viia ega midagi jätta. Mandril ööbides oli keelatud ka ?vett lasta?, selleks olid tualetiasendajad laevalt kaasa võetud. Reisiprogrammi polnud paika pandud, sest muutlik lõunapooluse ilm ei võimalda täpselt ekskursioone planeerida. Südasuvi tähendas Antarktikas

?25??30 kraadist ?sooja? poolusel ja paari kraadi üle nulli Antarktise poolsaarel.

?Esimese etenduse saime vaaladelt,? räägib Tammemägi sellest, kuidas nad Antarktisele lähenesid. ?Küürvaalad tegid sabaga seda tuntud lehvikutrikki, mis tihti fotodelt on näha. Järgmised lõbusad tegelased olid pingviinid, kes ujusid nagu delfiinid 5?15-liikmelistes gruppides. Õhust läbi lennates õhutavad nad oma kasukat.?

Mandril on aga pingviine koloonias sama palju kui inimesi mõnes suuremas linnas. Enamasti seisavad nad oma pesade kohal haududes, pesa on kuival kohal kividest ja prahist tehtud. ?Neid on nii palju, et pidev rida pingviine marsib kogu aeg mere poole lumme sügavalt sissetallatud maanteed mööda,? näitab Tammemägi piltidelt, kus pingviinikoloonia näeb välja nagu frakkides seltskonna pidulik vastuvõtt. Reisijad nägid pingviine varitsevat leopardhüljest mitu korda. Kogu selle loomariigi ilu üle valitses spetsiifiline linnuhais, millega Tammemägi sõnul harjub aga kiiresti. Pingviinile ei tohtinud läheneda lähemale kui viis meetrit. ?Muidu ta lihtsalt võib su täis lasta,? põhjendab Tammemägi. Samuti ei tohi hülgele läheneda vee poolt, et mitte ära lõigata ta taganemisteed.

Laevalt mindi maale nn sodiaakidega, mis on suuremat sorti, mootoriga banaanikujulised kummipaadid. Kuue sektsiooniga paati mahub koos juhiga 13 inimest, sellise sodiaagiga pääses maale kahekümne minutiga. Kummikud tõmmati jalga, tuulekindel riietus selga. Kiiresti võis ilm plusskraadidest miinusesse pöörata, nagu ühel järsul mäenõlval juhtus: minnes oli rada vesine, tulles aga kiilasjääs, kallakul oleva raja alla jäi kümmekond meetrit järsakut ja selle põhjas karge jäämeri. Seal saadi aru, kui vajalik oli kaasa võetud jalutuskepp. Kellel seda polnud, pidi ekstreemselt turnides tagasi paadini komberdama. Ka merelaht jäätus mõne tunniga silmanähtavalt.

Kogu elusloodus püsib Antarktises ühel pisikesel vähilisel, keda kutsutakse krilliks. See vähiline toidab kõiki suuremaid loomi, näiteks pingviine, keda omakorda söövad leopardhülged. Kui üksteist parasjagu ei sööda, ollakse rahulikult kõrvuti, näiteks vedelesid suured elevanthülged rahulikult pingviinikoloonia kõrval ja keegi ei teinud sest numbrit.

Antarktis pole siiski igal pool asustamata ja inimtühi koht ? nii leidis laevaseltskond rannast ukrainlaste uurimisjaama, mis kunagi inglastelt ühe naela eest ostetud. Peagi plaanivad ka eestlased Antarktisel uurimisjaama avada.

Ukrainlaste jaamas käib aastas Ushuaiast üsna palju turiste, seal on isegi väike baar. Tulemaalt käib Antarktikas kokku ligi 10 000 turisti. Turism ongi ainus majandustegevus, mis Antarktisel rahvusvahelise kokkuleppega lubatud. Uurimisjaam teenib lisaraha eritemplite ja postkaartidega, suveniire müüa aga ei saa, sest kaasa ei tohi mandrilt midagi võtta. Ehkki kaldal vedelevad vaalaluud ja loomade selgroolülid tunduvad põnevad.

Korra ööbisid turistid ka mandril endal, jäädes magamiskottidega kaldaäärsesse lumme. Hommikul asusid kutsumata külalisi uudistama suur-ännid, kes on Antarktise pingviine tülitavad jultunud linnud ja inimestel ning pingviinidel nad suurt vahet ei teegi. Kui pingviinidelt virutati toitu, poegi ja mune, siis inimestelt ei õnnestunud suur-ännidel seekord midagi pihta panna.

Reis Lõunamandrile maksab väikeauto hinna.

Lisaks teise maailmanurka lendamisele, mis maksab mitukümmend tuhat krooni, tuleb sajal reisijal katta kogu laevasõidu kulud, mis kokku teeb ligi 4000?6000 dollarit inimese kohta. Seda saavad enamasti endale lubada heaoluriikide eakamad inimesed. Laeval kohtab tihti USA või Austraalia pensionäre, kes jaksavad sellise reisi eest ka elu jooksul kogutud säästudest maksta. Tavaliselt on seltskonnas erihuvidega inimesi: kes pildistab, kes vaatleb linde, kes õpib uutmoodi looduskeskkonda tundma. Selleks puhuks on askeetlike laevakajutite kõrval korralik temaatiline raamatukogu, 24 tundi ööpäevas saab pääseda ka laeva juhtimissillale.

Jaanuar on Antarktise külastamise tipphooaeg, siis on ka hinnad kõige kõrgemad. Tiit Tammemägi arvates on just ettevõtjal eriti kasulik Antarktise habras loodus ära näha:

?Antarktikas saab aru, milline hindamatu väärtus on inimtegevusest kahjustamata loodus iseenesest ja kui kergesti võib inimene seda keskkonda kahjustada. Antarktikas õpib ka seda, kui tülikas ja kulukas on keskkonda kaitsta, kuid kuidas seda ikkagi tehakse. Tihti juhtub, et progressi nimel tegutsev, tegelikult kasumit jahtiv ärimees eirab oma ettevõtmiste looduskahjulikkust. Loodan, et Antarktikas käinud ettevõtja jätab Eestis ?kopa maasse löömata?, kui looduskeskkond seda palub.?