Antarktikas õpetavad pingviinid loodushoidu

Endisele Vene uurimislaevale mahutati 100 reisijat, 18 lektorit ja 40 meeskonnaliiget. Kaliningradis registreeritud laevale olid reisima tulnud rändurid enamasti USAst, Kanadast ja Austraaliast, nende seas ka EMI EWT poolt kogutud grupis 11 eestlast.

?Me tekitasime imestust,? meenutab Tammemägi EMI EWT kontoris mõni kuu hiljem, kui Eestisse on saabunud ilma poolest tüüpiline Antarktika südasuvi ? st kergelt plussis, päike paistab ja lumi sulab. ?Olime üldse esimene grupp Ida-Euroopast.?

Siiski ei ole eestlased Antarktise uurimisjaamades ja Argentina sadamates võõrad: kümmekond aastat tagasi tegi eestlaste uurimislaev Livonia jäisele mandrile samasuguseid turismireise.

Kui reisilaevad Ushuaiast Bellingshauseni merele jõuavad, on jälle põhjust Eestit meenutada: selle kandi oletatav esmaavastaja oli Eestist pärit Fabian Gottlieb von Bellingshausen. Selleks aga, et kaasmaalase avastatud veteni jõuda, tuleb ületada Drake?i väin, kus tormistes lainetes loksudes ligi kolmveerand reisijatest otsustas lõunad vahele jätta. Laeval sai tutvuda ka Antarktikas käitumise reeglitega: sinna ei tohi midagi viia ega midagi jätta. Mandril ööbides oli keelatud ka ?vett lasta?, selleks olid tualetiasendajad laevalt kaasa võetud. Reisiprogrammi polnud paika pandud, sest muutlik lõunapooluse ilm ei võimalda täpselt ekskursioone planeerida. Südasuvi tähendas Antarktikas

?25??30 kraadist ?sooja? poolusel ja paari kraadi üle nulli Antarktise poolsaarel.

?Esimese etenduse saime vaaladelt,? räägib Tammemägi sellest, kuidas nad Antarktisele lähenesid. ?Küürvaalad tegid sabaga seda tuntud lehvikutrikki, mis tihti fotodelt on näha. Järgmised lõbusad tegelased olid pingviinid, kes ujusid nagu delfiinid 5?15-liikmelistes gruppides. Õhust läbi lennates õhutavad nad oma kasukat.?

Mandril on aga pingviine koloonias sama palju kui inimesi mõnes suuremas linnas. Enamasti seisavad nad oma pesade kohal haududes, pesa on kuival kohal kividest ja prahist tehtud. ?Neid on nii palju, et pidev rida pingviine marsib kogu aeg mere poole lumme sügavalt sissetallatud maanteed mööda,? näitab Tammemägi piltidelt, kus pingviinikoloonia näeb välja nagu frakkides seltskonna pidulik vastuvõtt. Reisijad nägid pingviine varitsevat leopardhüljest mitu korda. Kogu selle loomariigi ilu üle valitses spetsiifiline linnuhais, millega Tammemägi sõnul harjub aga kiiresti. Pingviinile ei tohtinud läheneda lähemale kui viis meetrit. ?Muidu ta lihtsalt võib su täis lasta,? põhjendab Tammemägi. Samuti ei tohi hülgele läheneda vee poolt, et mitte ära lõigata ta taganemisteed.

Laevalt mindi maale nn sodiaakidega, mis on suuremat sorti, mootoriga banaanikujulised kummipaadid. Kuue sektsiooniga paati mahub koos juhiga 13 inimest, sellise sodiaagiga pääses maale kahekümne minutiga. Kummikud tõmmati jalga, tuulekindel riietus selga. Kiiresti võis ilm plusskraadidest miinusesse pöörata, nagu ühel järsul mäenõlval juhtus: minnes oli rada vesine, tulles aga kiilasjääs, kallakul oleva raja alla jäi kümmekond meetrit järsakut ja selle põhjas karge jäämeri. Seal saadi aru, kui vajalik oli kaasa võetud jalutuskepp. Kellel seda polnud, pidi ekstreemselt turnides tagasi paadini komberdama. Ka merelaht jäätus mõne tunniga silmanähtavalt.