Koalitsiooni vastuolud süvenevad

Mida enam liigume talve poole, seda ekslikumaks muutub peaministri augustikuine väide, et meid ootab igav poliitikasügis. See arvamus kõlas enne Lihula sündmusi, saarteühenduse dotatsiooniheitlusi ja ja muid väiksemaid vastuolusid.

Praeguseks on jõutud ainult ühe intrigeeriva sündmuseni, majandus- ja kommunikatsiooniministri tagasiastumiseni. See on aga sündmuste jada väline külg, koalitsiooni hingeellu süüvides saab nentida sisemiste vastuolude teravnemist.

Siinjuures oleks vaja eristada vastuolude kahte tasandit. Esimene on parteide sisetasand. Kõige enam mõjutab iga erakonna tegevust tema sisekliima. Äärmuslikus olukorras püüab organisatsioon teha kõik enda säilitamiseks, organisatsioon konsolideerub.

Parimaks näiteks on Res Publica kongress. Reitingu langemine valimiskünnise lähedale on sundinud kriitikameelsed taltuma. Seda saab pidada hästi tunnetatud enesesäilitustoiminguks. Samad protsessid toimuvad Rahvaliidus. Seal on olukord isegi veidi hullem, sest populaarsus valijate hulgas on langenud allapoole taluvuse piiri. Iseloomulikult suruti volikogus siseministri tagasiastumise nõue maha kinovaatamisega. Mitme teisegi mitte eriti demokraatliku riigijuhi meeliskunstiks on olnud kinematograafia, parim vahend masside valvsuse uinutamiseks ja meelsuse juhtimiseks.

Mõnusast trikist hoolimata võib kindel olla mässutulukese edasihõõgumises. Osavaimalt on siiani hakkama saanud Reformierakond. Ministri ohverdamine on andnud erakonnale lisaplusse, kuigi sisekliima arvel. Vaidluse ajal Saaremaa Laevakompaniiga polnud erakond ministrile piisavalt toeks ja see ei mõju partei sisesuhetele hästi. Ometi võib reformareist aru saada, sest tulevasele erakonna esimehele oli vaja pealinna koht teha.

Kirjeldatud probleemid ei ole fataalsed. Erakondade siseelust huvitavam on parteideülene valitsustasand. Kolmele senisele tegijale lisandub mitmeid vabu muutujaid. Neist olulisim on Keskerakond. Hoolimata kaheksast kaotatud "sotsiaalliberaalist" ollakse Riigikogus 20 kohaga suuruselt teine jõud ja võimaliku tulevase valitsuse moodustamisel võtmepartei.

Seda mitmel põhjusel. Praeguse valitsuse reiting on allamäge veerenud peadpööritava kiirusega, Keskerakonnal valitsustaak puudub. Parteil on loomulik pürgimus riigi tasandil otsustaja olla. Kolmandaks teguriks on Keskerakonna vabad käed. Formaalselt on parteil hetkel võimalus leida kokkulepe pea kõigi parlamendierakondadega.

Vaatame ka kahte ajatasandit. Esimene variant eeldab valitsuse vahetust sügisel enne eelarve vastuvõtmist. Sel puhul mängib suurimat rolli Reformierakonna valmidus loobuda Keskerakonnaga kokku lüües 2% tulumaksu vähendamisest ning hõivata peaministri koht. Järgmine aeg valitsuse vahetuseks oleks pärast aastavahetust. Osava suhtekorralduskampaania läbiviimisel jääks tulumaksu vähendamisest tulenevad raskused valitsuse juhtpartei Res Publica kaela ja uus valitsus alustaks justkui puhtalt lehelt. Eesti lähiajaloost on teada mitu sarnast juhtumit.

Res Publica valitsuses jätkamine oleneb suuresti tema juhtpoliitikute paindlikkusest. Jäikus pärast valimisi ei lubanud teha valitsust Keskerakonnaga, millel Taagepera valemi järgi oli ainukese variandina nelja-aastase koospüsimise perspektiiv. Nüüd saab teha uue katse, aga vaja on ka kolmandat osalist. Partneriks kõlbab Res Publica ja Keskerakonna 48 parlamendiliikmele suvaline fraktsioon, ka kaheksaliikmeline vabade saadikute ühendus. Iga koosluse puhul on varnast võtta Rahvaliit.

Kas vangerdustega on kiire? On. Reformierakonnal lasub imagoloogiline paine. Tartu linnapea kogenematus riiklikus poliitikas võib erakonnale kalliks maksma minna.