Pihlaka 15 magusat aastat

"Masinatega saan ma hakkama," jääb Arvo tagasihoidlikuks. Hakkama saab magusafirma juht ka kookide valmistamisega.

Ning sugugi mitte enese tarbeks nähtav vaev toob firma sortimenti vahel ka mõne sellise tordi või koogi, mille autoritasud otse Arvo kaukasse peaks kuuluma. Loomulikult siis, kui oleks olemas tordiloojate autorikaitse ühing. Oma magusate kogemuste tõttu on Arvo Saul kindlasti õige mees rääkima eestlaste tordimaitsest. Viisteist aastat on teinud ilmeksimatult selgeks ühe: eestlane armastab sellist magusat, mis ei ole väga magus. "Kohupiim, rõõsk koor," loetleb Arvo lähtematerjale, millest saab just koduturu jaoks sobiva koogi. Firmajuhi jutt on magus ja vene teadlase Pavlovi kirjeldatud refleks saab uuesti minu peal proovitud. Ometi ei otsusta mees sortimendi uuendamist üksinda. "Kui kook valmis, eks me siis koos sööme," räägib Arvo ning keeldub uskumast, et keegi ülemuse tehtud kooki põhjuseta kiidaks.

Liftimontöörist koogimeister on enda teadmisi ja oskusi käinud täiendamas mitmel pool maailmas. "Sellist koogivalikut nagu Eestis Euroopa riikides ei kohta," on Arvo veendunud. "Tort ei ole ju kõige odavam, samas konkureerib ta praktiliselt kõigega, mis on natukenegi magus," seletab tootmisega hästi kursis olev mees elavalt. 15aastasele ajaloole tagasi mõeldes arvab Arvo, et üks olulisemaid hetki firma arengus oli päev, kui AS Pihlaka kirjutas alla lepingule, mis viis Rakvere toodangu Tallinnas avatud Maksimarketi letile. Täna läheb töökoja toodangust 60% hulgimüüki.

Pihlaka maja on esmaspäeva hommikul üsna rahulik. Nii kontoris kui ka küpsetussaalis suuremat sagimist ei näe. Põhjus on lihtne, kondiitritöökoda saab oma õiged töötuurid alles siis, kui nädalavahetus koitmas. Harjumusel on oma jõud ja nii näeb meistrite oskusi ka nädala esimesel päeval. Proua, kes valges kitlis töölaua taga seisab, sätib värsketele tortidele kaunistusi.

Töö käib sellise nobedusega, et minu pea esimese hooga ringi käima hakkab. Kõik liigutused on otsekui mõõdetud, õhukesed Aokolaadilehed jõuavad uskumatu täpsusega oma kohale. Justnagu sellest oleks veel vähe, hetke pärast haarab teine kondiiter riiulist kaks tordipõhjade torni ning liigub nendega töölaua poole. Esimesel hetkel mõtlen, et peaks appi tormama, sest umbes meetrised tornid kõiguvad nagu Muhu ranna männid sügiseses tormis. Hetke pärast mõistan, et nii see käibki ja otsustan kohe, et enam ei imesta millegi üle.

Mõne ajapärast rikun endale antud lubadust ometi. Istume koos Arvo Sauliga Pihlaka maja esimesel korrusel asuvasse kohvikusse ning maitseme nende meistrite kätetööd, keda hetk tagasi külastasime.

Kolm kena koogitükki laual ootamas, kiidan ennast erapoolikuks Eüriiks, sõnades, et pole suurem koogisõber. Ja kohe järgmisel hetkel imestan ma täiesti siiralt ja vaimustunult, et valitud koogid nii imekenasti maitsta võivad.

Arvo Sauli muhe olemine rääkis sellel hetkel ainult ühest - sellised hüüatused on tema kõrvadele saanud 15 aastaga üsna tavaliseks.