Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lähme tagasi kuldsesse Viru ärikate aega
Eestis piirdub ettevõtlike inimeste arv paari protsendiga elanikkonnast, samas kui USAs on ettevõtlik meelelaad rahvuslik tunnus. Eestlases pole kaasasündinud müügimeest ning teisalt kammitseb meid hirm riski ees, sest komistajad mõistetakse karmilt hukka.
Suurepärane igamehe ettevõtluse mikrokosmos USAs on Washingtonis asuv Georgetowni vanakraamiturg, kus igal pühapäeval kaupleb antiikesemetega umbes 80 müüjat. Mõned teenivad sellega elatist, mõned teevad seda hasardist.
Neid ühendab ostmise ja müümise kirg. Kui küsida, kuidas nad sellesse ärisse sattusid, räägivad paljud neist sama ? nad ostsid mingi asja ja müüsid selle siis maha mitme- või isegi mitmekümnekordse hinnaga. Avastus oli üks ? otsi aardeid ja tee raha. Seejuures pole täikamüüjad harimatud matsid, vaid paljudel neist on käsil või seljataga muljetavaldav karjäär ning akadeemilises kontos magistri- või doktorikraad. Head näited ameeriklaste ettevõtlikust hingamisest on ka aia- ja garaa?imüügid, mida korraldavad need, kes tahavad lahti saada oma elamisse kogunenud kraamist. Nii müüvad nad oma hoovil maha, mis müüa annab.
Eestis selliseid tavasid pole. Miks? Hiljuti põhjendas Äripäeva turundusdirektori kohalt Bonnier Business Pressi välisprojektide juhiks suundunud Andrus Vaher Äripäeva edu sellega, et meeskonnas on mõeldud pigem sellele, kuidas mingit asja teha, mitte otsitud põhjusi, miks seda teha ei saa.
Ma ei soovi Äripäeva upitada, aga filosoofiliselt tabas kolleeg naelapead. Eestlased on hirmul riskide võtmise ees ning nii mõtlevad nad pigem välja tuhat põhjust, miks idee läbi ei löö, kui katsetavad ja otsivad lahendusi. Michael Sussman, kes asutas Georgetowni vanakraamituru 24-aastase värske ülikoolilõpetajana, näeb asja iva selles, et ameerika kultuur on üles ehitatud individuaalsele ettevõtlikule mõtlemisele. Ei väriseta pidevalt läbikukkumise ees, sest üldine kultuur ei pane seda pahaks. ?Läbikukkumine on meie jaoks normaalne,? sõnab ta. ?See on riskijate maa.?
Sussmani arvamust kinnitab ülemaailmse konsultatsioonifirma Accenture aastatel 2000?2002 läbi viidud uuring, mis vaatles ettevõtlikku meelelaadi 26 riigis (sh 11 Euroopa riigis). Kui ettevõtete juhtidel paluti nimetada kõige ettevõtlikum riik, nimetas 61% USAd. Järgnes Jaapan 13 protsendiga, muid maid õieti ei mainitud. Accenture uuris ka põhjusi, miks USA teistele pika puuga andis. Parem juurdepääs kapitalile? Soodsam maksusüsteem, mõistlikumad seadused? Need kõik on tähtsad. Aga kõige olulisem on ühiskondlik suhtumine ja kultuur, mis hindab saavutust ja rikkuse loomist. Ja sellega ei hiilga paljud riigid. Euroopa ettevõtete juhid pidasid kõige olulisemaks takistuseks Euroopas äri ajamisel soovimatust riskeerida ja läbi kukkuda (seda nimetas 72% 440st küsitletud Euroopas tegutsevast juhist).
Võib tunduda, et ma tüürin tagasi Viru ärikate aega. Ja tundubki, et me peaksime vabariigi taassünni aegsetele pulgakommi- ja vahvlimüüjatele austust avaldama. Vana köögilaua müümine või vahvliküpsetamine pole suur panus rahvuslikku koguprodukti. Kuid tõsiseltvõetav ärimees saab pigem sellest, kes vanakraamiga alustab, kui sellest, kes igasuguse äri peale kohe nina krimpsu tõmbab.