Jäätmekäitlus vajab ausat konkurentsi

Prügiveohinnad Tallinnas hakkavad tõusma. Hinnatõusu põhjustena on nimetatud paljusid asjaolusid, alates autokütuse hinna tõusust kuni kehtima hakkava saastemaksuni.

Alternatiivi puudumisel on tekkinud olukord, kus Tallinna inimestele ja ettevõtjatele sunnib monopoolne prügila peale ülekohtust hinnapoliitikat.

Eestis on praegu hulk nõukogudeaegseid prügilaid, mida ootab vastavalt siseriiklikule kavale ning Euroopa Liidu direktiividele sulgemine. Üle Eesti peaks alles jääma kuni kaheksa jäätmete ladestamise kohta. Praegu on Eestis viis suuremat ladestuskohta. Ja saatuse iroonia seisneb selles, et vaid üks korralik ladestuskoht asub Põhja-Eestis, kus tekib üle poole kogu Eesti jäätmetest.

See annab Jõelähtmel paiknevale Tallinna Prügila enamusaktsionärile võimaluse dikteerida, millised on siinkandis prügiveohinnad. Seni, kuni pole veel valminud Loode-Eesti Jäätmekäitluskeskus, see ilmselt nii ka jääb. Samas on näiteks Stockholmi ümbruses neli jäätmete ladestamise kohta, mis tagab paindliku hinnapoliitika ja eluterve konkurentsi.

On kahetsusväärne, et inimestel ja ettevõtetel puudub valikuvõimalus ja et Tallinna Prügila saab sedaviisi hindu dikteerida. Halb on seegi, et ka Tallinna Prügila 35% omanik Tallinna linnavalitsus ei ole konkurentsi tekitamise küsimustes selget seisukohta võtnud.

Ometi on just linnavalitsuse ülesanne seista hea linnarahva käekäigu eest ning tagada igas eluvaldkonnas võimalikult head valikuvõimalused ja kogu linnas kõikidele ettevõtjatele võrdsed konkurentsitingimused. Eesti on siiani maailmas populaarsust saavutanud liberaalse majanduse ja salliva suhtumisega konkurentsi. Seda enam tekib nüüd küsimus, miks hakatakse äkki käituma teistmoodi. Ja veel olukorras, kus me oleme saanud ELi liikmeks ja peaksime järgima vaba konkurentsi tingimusi. Luues linnale kahjulikel tingimustel ühisfirma Cleanawayga, on Tallinn teinud sakslastele ühe kena kingituse!

Linnavalitsuse praegune suhtumine näitab, et ei saada aru vaba konkurentsi vajadusest jäätmekäitluses ning prügiveohinna tõusule reageeritakse vaid siis, kui see osutub poliitiliselt vajalikuks.

Arusaadavalt on prügivedu ja kogu jäätmekäitlus äri. Ja keegi ei hakka eitama, et äri peamine eesmärk on kasumit teenida, nii nagu olümpiamängudel on sportlase eesmärk võita kuldmedal. Kuid selleks, et kõikidel oleks samad tingimused, on kehtestatud võrdsed reeglid. Jüri Jaanson ei saa ainsana kasutada paadimootorit, vaid peab ikkagi ise mees olema ja aerud võtma.

Sama asi on ka jäätmekäitluses. Kui me tahame jätkuvalt olla liberaalse majanduskeskkonnaga riik, siis peaksime nii ka käituma. Seda enam olukorras, kus Tallinna piirkonnas, mis toodab üle poole Eesti jäätmetest, asub parasjagu monopoolses seisundis olev Jõelähtme prügila. Kui klientidel oleks valida Jõelähtme ja veel mingi jäätmete ladustamise koha vahel, poleks probleemi. Kuid seni, kuni meil on vaid Jõelähtme, tuleb hoolitseda selle eest, et üks jäätmekäitluses tegutsev ettevõte, millel on Eestis suur turuosa, ei saaks meelevaldselt hindu dikteerida.

Järgmise aasta 1. jaanuarist tõuseb saastetasu jäätmete ladestamisele. Tegu on Euroopas levinud maksuga, mis tuleb meil täies ranguses kehtestada. Jäätmete ladestamise saastetasu suurendamine soodustab jäätmete taaskasutust. Poleks probleemi, kui Tallinna Prügila hinnatõus piirduks saastetasu kasvu lisamisega hinnale (+26 kr tonni kohta).

Minu arvates on lubamatu, et Tallinna Prügila omanikud kehtestavad lisaks riiklikule maksule omatahtsi lisamaksu, mis on ametlikust saastetasust kordades suurem. Populistlikud põhjendused lisamaksu õigustamiseks sobivad vaid jäätmekäitluse köögipoolt mitte tundvate ametnike lollitamiseks.

Seni, kuni meil on jäätmekäitluses Põhja-Eesti regioonis olemas vaid üks jäätmete ladustamise koht, mille üks osanikke on ka Tallinna linn, peab linnavalitsusel jätkuma julgust hinnapoliitikas kaasa rääkida. Vastasel juhul kaob turult vaba konkurents ning kannatavad nii kliendid kui ka jäätmekäitluse sektori areng tervikuna.