Ida-Viru tööstusmaastikel seiklevad ekstreemturistid

Araabia naftapiirkonnad ehitavad luksuslikke hotelle ja turistilõksusid, valmistudes ajaks, mil nafta pole enam piirkonna peamine sissetulekuallikas. Ida-Virumaal, kus pruun kuld veel töökohti pakub ja kohalikku äri edendab, laiuvad aga tehismäestikud, millega oleks aeg sedasama teha ? suurepärastele küngastele rohelus kasvama panna.

Nii puhkaksid ajal, mil põlevkivi pole enam peamine sissetulekuallikas, nendelsamadel mägedel laiuvates metsades turistid, täites piirkonna sissetulekute lünka.

Kas Narva ja Kohtla-Järve lähistele kerkivad just araabia maade stiilis viietärnihotellid, veekeskused ning maa-alused meelelahutuskompleksid, seda pole praegu veel ühestki uljast tulevikuprojektist näha. Käisime ühel turistivaesel sügisesel nädalavahetusel Ida-Virumaal uurimas, milliseid õhulosse saaks hakata tuhast ja headest projektidest seal tulevikus kokku panema.

Tallinna või Narva poolt saabuval reisijal pole kohalejõudmiseks vaja palju vaeva näha: Peterburi tee on ju korralik magistraal, mis valdavalt täiesti eurotasemel asfaltkattega ja igal ristmikul leidub ka hulk viitu pisimategi vaatamisväärsusteni. Pöörame Tallinna poolt tulles enne Kiviõli esimese karjääri juurde, et näha, kas sellises kohas üldse midagi turistil teha on või tuleb sealt kiiremas korras maanteele tagasi tagurdada. Meie järel pöörab aga karjääri terve autokolonn ? selgub, et neil on seal tegemist küll.

Vanemad autod on uuematele nööriga järele seotud, kaasa sõidab ka reklaamkirjadega buss. Volkswagenid, Audid, Hondad ja Vene päritolu autod on kohendatud maastikusõiduks ning karjääri on tehtud väikene rallirada.

Kes soovib, see proovib ? kasutust karjäärist saab mõne hetkega ekstreemkihutajate ringrada. Ilmselt pole hüljatud tööstusmaastikul mootorispordiks kuigi palju investeeritud, põhikulutused on osalejatel läinud ehk vaid oma teises nooruses auto üleskõpitsemisele.

Ida-Viru olulisimad kohad ongi inimtegevuse tõttu sündinud järsemad pinnavormid, mis üldiselt lamedas Eestis on saanud juba omaette väärtuseks. Selle asemel, et Lõuna-Eestis looduslikelt mägedelt metsa maha võtta ja nõlvu suusatajate jaoks tasandada, saaks hoopis vägevamad suusakeskused rajada Kohtla-Järve ja Kiviõli lähistele. Peaasi, et sinnakanti ka lund tuleks.

Ühe sellise potentsiaalse suusaturistilõksu otsa komistamegi kohe Kiviõli lähedal. Internetist leitud materjal ütleb, et tegemist on populaarse turismiobjektiga, sügiseselt hallil nädalavahetusel aga oleme esialgu vaid meie ainukesed külastajad. Teada on, et mäkkeronimine pole just pühapäevajalutamine ja võib võtta veidi võhmale.

Astume reipalt esimestest trepiastmetest ülespoole, isegi puhkepaik ja pink on mäenõlva alguses kenasti olemas, rääkimata kahest tualetist ja parkimisplatsist.

Kui trepp lõpeb, läheb rada edasi tuhasel nõlval aina kõrgemale ja aina järsemalt. Peaaegu mägimatka mõõdu välja andev ronimine lõpeb ilusa vaatega kogu ümbruskonnale ja veel suuremale tehistuhamäele, mis kohe kõrval mustendab.

Avanev vaade on tõesti mäkketõusu vaeva väärt: ühel pool omapärane Kiviõli tööstuslinnake oma kortermajade rajooni ja kaugele laiuvate äärelinna elamurajoonidega, teisel pool veel töötavad ja juba mahajäetud tohutud tööstuskvartalid. Nagu ?Sõrmuste isanda? kurjuse kantsist tõuseb silmapiiril kõrguvatest tornidest süsimusta suitsu ja kostab õõvastavaid hääli. Tavaturistile harjumatu maastik on ülalt vaadates nii veidi kõhedust tekitav kui ka kutsuvalt põnev.

Möödunud aastal korraldas Ida-Virumaale mägimatku seikleja.com. Nende seiklusmatk nägi välja peaaegu nagu päris alpinismireis: nädalavahetuseks said reisijad korralikke mäkketõuse, ööbiti alpitelkidega kitsukestel platoodel, mis mäenõlvadel on ainukesed tasased kohad, ja rännati mäeharjadel, mis oma järkude servadega annavad kõrgmäestiku tunde peaaegu kätte.

Seikleja.com-i reisijuht Alar Linna ütleb, et sel aastal nad paraku mägimatku enam ei korralda. Liiga keeruline asjaajamine oli sellega. Teise miinusena toob ta välja kauguse Tallinnast ? Ida-Virumaale on pikk sõit ja muul aastaajal kui suvel sinna nädalavahetusereisile suundudes kulub suure osa ajast just kohalesõidule. Külastada soovitab ta ?mäestikke? Kohtla kaevandusmuuseumi lähedal. ?Verivärsked kosed ja kanjonid on muuseumist veidi kaugemal,? meenutab ta eelmisel aastal toimunud mägimatku. ?Seal on rekultiveeritud alad, väike jalgsimatk tasub seal teha igal juhul. See ümberpööratud alade mastaapsus on muljetavaldav!?

Kogu sellele mastaapsusele on aga veidi keeruline ligi pääseda. Kiviõlist Kohtla-Järve poole viiv asfalttee on küll üsna korralik, kuid suuri löökauke täis ja aina hullemaks läheb. Lõpuks selgub ka põhjus ? tee lõpeb valvuriputka juures, kust edasi enam ei pääse. Ala kuulub Eesti Põlevkivile ja tuleb sõita Püssi kaudu ringiga.

Kuigi paljud alad on n-ö tagastatud Riigimetsa Majandamise Keskusele, ei pääse kõigele niisama lihtsalt ligi. Kaevandamine ja turism põrkavad kohati veel liiga lähedalt kokku ja neid kahte eraldatakse tõkkepuudega, mis tundub kõige lihtsam lahendus.

Kohtla-Järve laste kõige huvitavamad puhkeobjektid tunduvad aga olevat äsja õhku lastud korterelamute kuhjad ? ilmselt saavad neist turnijatest kunagi ekstreemturistid, kes aga praegu kõõluvad ja hüppavad majarusudest väljaturritavatel müüridel ja betoonkamakatel. Kohtla-Järve kesklinn ongi kahe kontrasti kokkupuutekoht: kas suured rohelised pargid või tondilossid.

Nende vahel leidub ka suuremaid elamurajoone, mille majades paistab päris palju tühje aknaid. Kinnisvaraeksperdid teavad, et siia saab korteri ilma rahata ? kuigi küsitav hind võib olla mõnikümmend tuhat, on seda raha vaja vaid üürivõla katteks. Maksad võlad, saadki kinnisvaraomanikuks.

Ida-Viru infoportaali toimetaja ja matkateemaliste artiklite kirjutaja Marko Kaldur peab Kohtla-Järvet heaks näiteks sellest, kuidas vanu tööstusmaastikke õnnestub ära kasutada. ?Kohtla-Järve kesklinna-vanalinna park on ju tegelikult kunagine karjäär ? Eesti esimene põlevkivi avakaevandamise koht,? kommenteerib ta huvitavaid pinnavorme selle linna südames. Karjäärilombid on saanud tiikideks, vanas pargis oli Kalduri sõnul kunagi ammu-ammu ka lõbustuspark. ?See on vast veel üks näide, kuidas tööstusalasid teatud määral ikkagi turismi otstarbel kasutatud,? lisab ta. Omaette huvitav ?vanalinn? on Stalini-aegsed kvartalid ja majad ? nende kaunistused ja suursugusus on säilinud praeguseni.

Marko Kaldur soovitab vaadata tehismaastike peamisi tulevasi turismimagneteid ? uusi jugasid ja kanjoneid, mis ehk peagi rohelusest lokkavad. ?Ja offroad-turismi näiteks on erinevate maasturitega tuhamägedele tõusmine,? pakub ta veel ideid turismivõimalustest tööstusmaastikul. ?Kunagi laskuti ka Kukruse mäelt deltaplaanidega, ent nüüd pole juba mitu aastat seal sellist tegevust märgata olnud,? meenub talle veel.

Luusisime Kohtla-Järve ühes maa-aluses ehitises aga ühel hoopis veidral põhjusel ? nimelt on Ida-Virumaa tööstusobjektid populaarsed ühe GPS-mängu, geopeituse mängijate seas. Kohtla-Järve kanti on ohtralt peidetud ?aardeid?, mille koordinaadid geopeitja vastaval veebilehel üles annab. Teised sisestavad koordinaadid oma GPSidesse ja lähevad aaret otsima. Selle leidnud, võtavad sisust midagi kaasa ja jätavad aardesse midagi asemele.

Mahajäetud karjääre ja urkaid, kuhu põnevaid aardeid peita, on sealkandis ohtralt. Näiteks tuli meil siseneda mahajäetud kaevandushoonesse, mis peitis endas posttsivilisatsiooninimelist aaret. Niisama sellisesse veidrasse maailma ei satugi. Vajalik varustus kaasas, saab laskuda käikudesse, mis veel avatud, ohtlikumad käigud on aga suletud, et omapäi ringikolajad endale viga ei teeks või maa alla ära ei eksiks. Selleks, et kogu ümbruse veidratest ehitistest ja tavainimesele kummalisest tehnoloogiast aru saada, maksab tõsisem maa alla sukeldumine ette võtta siiski Kohtla kaevandusmuuseumist, kus iga täistund viiakse huvilised kaevandust sügavustesse vaatama. Koos turvalise varustuse ja kõiketeadva giidiga.