Aasta viimastel päevadel pole põhjust naerda lause üle, et Eesti peab olema paremaks muutumise maa. Parem võtame seda tõsiselt.

Eestile oli 2004 edukas aasta, nii nagu meile on olnud edukas kogu iseseisvusaeg.

Tavaliselt mõõdame oma edu majanduslikes ja poliitilistes sammudes ? Euroopa Liidu ja NATOga liitumine, kiire majanduskasv, välisinvesteeringud, tööpuuduse vähenemine, sissetulekute kasv, aktsiahindade tõus börsil, valmistumine euro tulekuks. Kuid me peaksime oma edulugu mõõtma ka muudes väärtustes. Sageli ei pöörata nendele väärtustele tähelepanu.

Esimene mõõdupuu on meie isiklik õnn. Me oleme täna õnnelikumad, kui olime kümme aastat tagasi.

Me oleme vabad ennast väljendama ja arendama. Meie ühiskond pakub võimalusi luua enda, oma pere ja oma riigi heaolu ning saada sissetulekut vastavalt oskustele ja kogemustele, mitte millelegi muule. Ja nagu me oleme vabad edu saavutama, olema vabad ka ebaõnnestuma.

Muidugi oleme vaesemad kui vanad Euroopa Liidu riigid ning see väljendub ka meie sissetulekutes. Meil pole veel nii palju heaolu, mida jagada, peame seda alles looma. Kuid me võime olla rõõmsad, et meil on vabadus ja võimalused selle loomiseks.

Me võime oma liidreid poliitikas, majanduses ja ühiskonnas kritiseerida, kui nad eksivad. Aga veel tähtsamgi on, et me võime neid ka toetada, kui nad seda väärivad. Oma riigis ei pea me enam vastu töötama neile, kellel on autoriteeti ja raha, vaid võime nendega koos töötada. See on suur asi.

Turumajandus on meile pakkunud palju olulisi õppetunde, kuid Äripäev tahaks siinkohal nimetada kaht arusaama, millega me ühiskonnana alles harjume. Esiteks peame õppima, et teiste inimeste edu ja õnn on ka meie rahva huvides. On tarvis rõõmustada ja mitte tunda kadedust, kui teised inimesed ja ettevõtted on edukad.

Lõppeval aastal läks hästi näiteks Äripäeva aasta ärimeheks valitud Enn Pandil ja tema juhitud Tallinkil, esimeseks Eesti aktsiamiljardäriks saanud Toomas Annusel ja tema juhitud Merkol, viimased kolm aastat Äripäeva TOP 100 etteotsa saanud Tele2-l. See tähendab, et hästi läks meil kõigil.

Meie teiseks õppetunniks on see, et ka need, kes pole olnud edukad, on väärtuslikud inimesed ja kasutamata rahvuslik rikkus. Meil on iga kümnes tööealine inimene tööta ning ka üle 16 000 heitunu. Meil on suur vene vähemus, kes ei saa ühiskonnas anda veel päris täit panust. Meil on suur koolist väljalangevus ja tööpuudus noorte seas. Lõppeval aastal kerkis terava teemana oskustööliste lahkumine välismaale tööle. Spetsialistide Eestis hoidmisest saab uus väljakutse meie firmadele.

Inimkapital on meie kõige suurem ressurss. Seepärast peame mõtlema, kuidas oma inimesi hoida, et nad saaksid luua rikkust endale ja ühiskonnale. Seepärast peame ka püüdlema selle poole, et kõigil oleksid eneseteostuseks võrdsed võimalused.

Meile kui rahvale ja riigile on oluline, et meil oleksid ühised väärtused ja ideaalid.

Me peame õppima olema riigi ja rahvana ühtsem ning töötama ühiste eesmärkide nimel. Äripäeva leheküljed on selleks avatud ka järgmisel aastal.

Autor: ÄP