Antillide muusika ilu Izaline Calisterilt

Kui sädeleva naeratusega ?okolaaditõmmu lauljatar lükkas veerema esimese viisi, hakkas publik rõõmsalt muusikaga kaasa õõtsuma. Juhtus see mõne aasta eest d?ässifestivalil Hollandis. Juhtub see kindlasti ka täna Mustpeade majas.

Toona Euroopa mainekal d?ässifestivalil North Sea Jazzil ühel suurlaval esinenud Izaline Calister oli siis veel publikule suhteliselt tundmatu, kuid võitis kuulajate poolehoiu kontserdi esimestel hetkedel tänu siirale lavaolemisele ja lahedalt muretutele lauludele. Tema lugudes põimuvate Aafrika, Kuuba ja Kariibi rütmide sidusaineks on d?äss ja tulemuseks helge päiksepaistemuusika. Sõnad kirjutab lauljatar tavaliselt ise.

Kriitikud on Izaline Calisteri üles leidnud ja tema suhtes helded. ?Ükskõik millist meeleolu tema lugu ei kannaks, on Calister alati kohal ja süvitsi haaratud ning tema hääl peegeldab meeleolu. Seda nimetatakse kunstiks,? on tema muusikunatuuri tabavalt kirjeldatud. Temas leitakse sarnasusi Billie Holidayga, teda peetakse sillaks Tina Turneri ja Mahaila Jacksoni vahel. Ella Fitzgeraldit ja Cassandra Wilsonit imetlev lauljatar ise ütleb tagasihoidlikult, et soovib näidata Antillide muusika ilu. Ta on tänulik publikule, kes maldab kuulata kauneid ballaade ega oota vaid kiireid tantsulugusid.

Tänaseks on ülikoolis ärikorraldust, hiljem laulmist ja komponeerimist õppinud Calister andnud välja kolm plaati, ta on valitud oma kodusaarel Curacaol kohaliku muusikastiili tumba kuningannaks. Talle kuulub ka Hollandi prestii?ikas Edisoni auhind vokaald?ässi kategoorias. Üsna palju oma ajast tiirleb ta koos kodukandi d?ässimuusikutest koosneva ansambliga mööda ilma ning püüab osa aastast veeta Curacaol, kus ta on tõeline staar. Piisavalt aega jääb ka Euroopas muusikaprojektides osalemiseks.