Kaks näidet liigsest püüdlikkusest

Eesti peaks järgima siseriiklikke huvisid, mitte lähtuma kaugelt tulnud näpunäidetest. Me ei ole otsuste tegemisel paindlikud. Soovitava loomuga direktiivid saavad meil seaduse jõu. Püüdlikke ülereageerimisi leiab pea igalt elualalt, kuid tooksin kaks näidet.

Kui Eesti Raudtee osaliselt erastati ja 34 protsenti riigi omandusse jäi, siis polnud plaanis raudteel opereerimist lasta vabaks. Nüüd hakkavad raudteel tegutsema ettevõtjad, kes raudtee arendamisse midagi ei panusta, aga saavad infrastruktuuri kasutada samaväärselt investeeringute tegijaga.

Ühest küljest annab riik vabatahtlikult ära kümneid miljoneid kroone operaatoritele, kes niigi teenivad sadu miljoneid. Teisalt vähendab see võimalust raudteele investeeringute tegemiseks. Seega saetakse kahte oksa korraga.

Loomulikult üritatakse muudatusi põhjendada euroliidu direktiividega. Aga asjata. Ükski teine Euroopa riik niimoodi ei käitu, sest kõikjal peetakse esmaseks rahvuslikke, oma ettevõtjate huve. Ma ei tahaks, et Eesti riik saaks totu maine.

Teise näite tooksin enda kogemusest. Neli aastat tagasi alustasin sihtasutusega Mänguväljaku Fond ekstreemspordi sisehalli ehitust. Kõik sujus enam-vähem, kuni tulid teatud institutsioonid oma nõudmistega. Kinosaali kõrge lagi tuli välja vahetada, sest ta polnud ehitatud tulekindlast materjalist. See, et saalis pole materjali, mille põlemise korral leegid üle kümne meetri kõrgusele ulatuksid, ei lugenud. Lae alla tuli teha kümmekond akent, ?et peale tulekahju saaks suitsu välja lasta?. Ruumis pidid olema 300 000 krooni maksvad ventilatsiooniseadmed, mida on nüüdseks kolme aasta jooksul käivitatud ainult kontrollide saabumisel. Saal on kubatuurilt nii suur, et ta lihtsalt ei vaja sääraseid seadmeid.

Lisakulu oli üle poole miljoni krooni ja see tuli maksumaksja taskust.

Kui linnaosavalitsusel poleks lisaraha olnud, oleks noorte spordikeskus avamata jäänud. Aga kas me peame laristama seal, kus on võimalik kokkuhoidlikumalt läbi ajada?