Kaks näidet liigsest püüdlikkusest

Loomulikult üritatakse muudatusi põhjendada euroliidu direktiividega. Aga asjata. Ükski teine Euroopa riik niimoodi ei käitu, sest kõikjal peetakse esmaseks rahvuslikke, oma ettevõtjate huve. Ma ei tahaks, et Eesti riik saaks totu maine.

Teise näite tooksin enda kogemusest. Neli aastat tagasi alustasin sihtasutusega Mänguväljaku Fond ekstreemspordi sisehalli ehitust. Kõik sujus enam-vähem, kuni tulid teatud institutsioonid oma nõudmistega. Kinosaali kõrge lagi tuli välja vahetada, sest ta polnud ehitatud tulekindlast materjalist. See, et saalis pole materjali, mille põlemise korral leegid üle kümne meetri kõrgusele ulatuksid, ei lugenud. Lae alla tuli teha kümmekond akent, ?et peale tulekahju saaks suitsu välja lasta?. Ruumis pidid olema 300 000 krooni maksvad ventilatsiooniseadmed, mida on nüüdseks kolme aasta jooksul käivitatud ainult kontrollide saabumisel. Saal on kubatuurilt nii suur, et ta lihtsalt ei vaja sääraseid seadmeid.

Lisakulu oli üle poole miljoni krooni ja see tuli maksumaksja taskust.

Kui linnaosavalitsusel poleks lisaraha olnud, oleks noorte spordikeskus avamata jäänud. Aga kas me peame laristama seal, kus on võimalik kokkuhoidlikumalt läbi ajada?