Mäng mängus, mis paneb elu üle järele mõtlema

Miguel de Cervantes y Saavedra romaanil ?Don Quijote? põhinev muusikal ?Mees La Manchast? on haarav hullumeelse rüütli lugu Cervantese enda elust ja tuletab meelde, mis on rüütellikkus, aatelisus ja õilsus.

40 aastat tagasi New Yorgist tuule tiibadesse saanud muusikalina jõudis ?Mees La Manchast? 1971. aastal ka ?Estonia? lavale. Toonane lavastus Georg Otsa, Voldemar Kuslapi ja Helgi Salloga peaosades puudutas sügavalt Ivo Eensalut, kelle meeles hakkas sestpeale mõlkuma soov see lugu taas lavale seada.

Muusikal tuuakse publiku ette täismahus. Dramaturgiliselt keeruline rohke tekstiga lugu voolab muusikasse neil hetkedel, kui mõtet ei saa enam sõnadega edasi anda. Linnahalli suure lava tõttu on koosseisu suurendatud koori ja flamenkotantsijate võrra. Kogu tegelaskond viibib koguaeg laval. Publiku silme all hakkab arenema mäng mängus. Valitakse kostüüme, grimeeritakse? Kõik vajalik tehakse käepärasest materjalist. Ka hobune ja eesel on laval, kuigi hoopiski mitte need, kes Hispaanias tehtud reklaamiklipist tuttavad.

Tegevus toimub vanglas, kuhu on sattunud ka romaanikirjanik Cervantes. Koos oma ustava teenriga haarab ta neid kimbutama hakanud kaasvangid näitemängu, kus mõisahärra Alonso Quijana, ahastuses inimestevahelisest kurjusest, heitis kõrvale oma kaine mõistuse ning asus rändrüütlina mööda ilma reisima, nimetades end don Quijoteks La Manchast, rõhutute kaitsjaks ja maailmaparandajaks. Näidendi lõppedes on kõigis midagi muutunud. Vargad ja mõrtsukad on saanud Cervantese sõpradeks ja laulavad Don Quijote laulu ?Võimatust unistusest?. Maailm on muutunud paremaks.

Cervantese, Quijana ja don Quijote kolmikrolli teeb Jassi Zahharov. Varem muusikalides ?Hüljatud? ja ?Vampiirid? mänginud Zahharov rõõmustab, et tal muusikalirollidega nõnda vedanud on: ?Taust on neil ühine ? üldinimlik, sügav, arutleb elu ja surma küsimuste üle, elu mõtte üle. Kui see vahepeal kaotsi läheb, tõustakse jälle ja otsitakse edasi.?

Lavastaja imetleb Zahharovi tööjõudu ja -tahet ning pühendumist. Zahharovi isik ja loojanatuur oli üks põhjusi, miks see lugu lavale toodi. Tore partner Sancho Panza rollis on talle Peeter Oja, kelle lavalviibimisega kaasneb helge naeruhelk. Hoor Aldonza keerulises rollis on Anne Reemann, kelles Zahharov tunnustab sisemist jõudu ja ümberkehastumisvõimet.

Muusikaline juht ja dirigent on Mihhail Gerts, Jassi Zahharovi ja lauljate väsimatu ning targa abistaja kontsertmeistri Zoja Hertsi andekas poeg. Kuigi alles Eesti Muusikaakadeemia tudeng, on ?Mees La Manchast? tal juba neljas muusikal muusikaliselt juhtida. ?See on kahtlemata suur väljakutse, kõigist senistest projektidest palju keerukam ja suurem. Klassikaline nii helikeelelt kui ka ainestikult, ja väga palju pakkuv,? ütleb Gerts.

Vastavalt helilooja originaalpartituurile on muusikali ettekandeks kokku kutsutud projekt-puhkpilliorkester 17 mängijaga ? lisaks vask- ja puupuhkpillidele löökpillid ja kaks Hispaania kitarri.

?Naistele peaks see rüütellik tükk meeldima, meestele peaks meelde tuletama, kes see naine ta kõrval on,? usub lavastaja Ivo Eensalu.

Allakirjutanu läheb muu hulgas õiges kontekstis kuulama don Quijote tõotuslaulu, mis Georg Otsa plaadilt kuulatuna alati hinge värelema paneb.

Lõpetada võiks aga Cervantese sõnadega: ?Kõige halvemal juhul aitab see teil õdusalt aega veeta.?

Muidugi mõistetakse tänapäeval Cervantest ja tema lugu hoopis teisiti, kuna maailm on muutunud. Seda enam on tähtis uuesti üles leida need väärtused, mis kaotatud.

Autor: Kersti Inno