Uute ettevõtete tulek Tallinna börsile on vajalik

Rahandusministri algatatud arutelu suurte riigile kuuluvate infrastruktuuriettevõtete vähemusosaluste börsile viimise üle on viimaste aastate tõsiseim. Nagu on senistest tõsisemad ka need probleemid, mis selle arutelu ridade vahelt välja paistavad.

Vähemalt viimase kümne aasta jooksul pole kohalik majandus olnud sedavõrd oluliste probleemide ees kui praegu, ja need võivad lõpuks väljenduda nii välis- kui kohaliku raha lahkumises siinsetelt kapitaliturgudelt. Vaadates olukorda läbi mustade prillide, võime asjaolude süvenedes ennustada Eesti majandusele Euroopa kontekstis jätkuvat marginaliseerumist.

Täna on vähe arutatud, kui olulised on kohalikud väärtpabe-riturud meile tegelikult. Võib ju tõesti väita, et kui Eestis on 12 000 eraisikutele kuuluvat väärtpaberikontot, millel hoitakse noteeritud ettevõtete aktsiaid, puudutab börsil toimuv justkui ainult osa Eesti inimestest. Nii on avalikkuse ees näiteks toodud võrdlusi Tallinna börsist kui väheste inimeste spekulatiivse huvi objektist.

Kui olukorda lähemalt analüüsida, ilmneb, et teise samba kogumispensioniga on liitunud rohkem kui 430 000 inimest. Seega puudutab väärtpaberiturgudega seonduv pensionifondide paigutuste kaudu suurt osa Eesti elanikkonnast. See on aga juba selgelt argument, mille pärast peaksime olema huvitatud ka väärtpaberituru heast funktsioneerimisest.

Hästi funktsioneeriva aktsiaturu olulisust hinnatakse tavaliselt emitendi seisukohalt ? toimiv väärtpaberiturg on vajalik, sest võimaldab kaasata ettevõtetele arenguks vajalikku kapitali.

Tänastes Eesti tingimustes on ehk isegi olulisem teine, investori pool ? toimiv väärtpaberiturg pakub võimalust paigutada raha pikemaks ajaks ja seega võiks olla üks meede tarbimise ohjeldamisel.

Olukorras, kus hoiuste intressid on oluliselt madalamad inflatsioonist, on sellise hoiustamise alternatiivi loomine ülivajalik. Samuti peaks pakkuma alternatiivi kuumenema hakkavale kinnisvaraturule.

Hästi toimivat väärtpaberiturgu iseloomustavad sellised omadused nagu piisav hulk investeerimisobjekte, piisav likviidsus ja hea infrastruktuur. Infrastruktuur on tänaseks loodud, nõuded emitentidele ja kauplemissüsteem vastavad igati maailma praktikale.

OMXi tegevuse tulemusel on loodud Põhjalat ja Baltimaid hõlmav tänapäevane kauplemiskeskkond, mis on emitentidele ja investoritele justkui kvaliteedimärk. Piisava investeerimisobjektide arvu ja likviidsuse saavutamine turul on aga keerulisem ja eeldab kõigi huvitatud osapoolte, sealhulgas riigi aktiivset ja sihipärast tegevust.

Tallinna börs, kus on seitse põhinimekirja aktsiat, on hästi toimiva väärtpaberituru jaoks liiga väike. Balti nimekiri 19 aktsiaga aga juba pakub valikuvõimalust. Et ületada kaubeldavate aktsiate arvu, väärtuse ja ettevõtete turuväärtuse osas kriitilist taset, on edaspidigi ainus võimalus vaadata kolme Balti riigi turge koos. Arvestades Eesti, Läti ja Leedu majanduse seotust ja ühist kauplemisplatvormi, on selline lähenemine igati õigustatud.

Turu toimimiseks on kõige olulisem näitaja likviidsus. Selle saavutamiseks on vaja, et turul tegutseks erinevate huvidega investoreid ? nii era- kui institutsionaalseid investoreid, nii lühikese kui pikaajalise investeerimishorisondiga.

Balti aktsiaturu jaoks oleks täna oluline suurendada just kohalike, nii era- kui institutsionaalsete investorite osakaalu, et pidurdada kapitali väljavoolu Eestist. Investeeringud väärtpaberitesse vähendaks importkaupade tarbimist ning välisettevõtete asemel toetataks investeeringutega kohalikke ettevõtteid.

Likviidsust mõõdetakse selle järgi, kui suur on tegelikult turul kaubeldavate aktsiate väärtus. Tallinna börsi seatud miinimumnõue hoida vähemalt 25% noteeritud ettevõtte aktsiakapitalist vabas ringluses on piisav suuremate ettevõtete korral.

Likviidsuse tagamiseks võiks vabalt kaubeldavate aktsiate väärtus olla vähemalt miljard krooni. Muidu satuvad suuremad investorid n-ö kahvlisse ? ühelt poolt on ees piirang, kui palju peab fond minimaalselt ühte ettevõttesse investeerima, teisalt aga ei tohiks selle summa eest omandatav osalus ületada kindlaksmääratud osa ettevõtte aktsiakapitalist. Nii võibki juhtuda, et aktsia jääb paljude suurte investorite huvisfäärist välja.

Arusaadavalt pakuvad turul huvi ka paljud ettevõtted, kes sellisele kriteeriumile ei vasta, kuid hästi toimiva kapitalituru huvides on, et selliseid vabalt kaubeldavate aktsiate väärtusega ettevõtteid, nn lipulaevu, oleks börsil rohkem kui üks. Infrastruktuuriettevõtete börsile viimine võimaldaks selle eesmärgi täita ning aitaks kindlasti kaasa meie majanduspiirkonna atraktiivsuse ja olulisuse säilitamisele.

Autor: Priit Koit