Imre juures lõunal

Kogu letitagune on üks suur must tahvel, kus saadaval olevad söögid ja joogid kirjas. Ikka Prantsuse klassika, sekka natuke Itaaliat ja moodsat fusion cuisine?i, eriti viitega Tai suunas. Muuhulgas jäävad silma Normandia siider, valge calvados, tarte tatin, kitsejuustu­salat, Caesari salat. Päevamenüüs sedapuhku bouillabaisse ja köögiviljadega pasta.

Leti taga Imre ise ja paar neidu tellimusi vastu võtmas. Kõik käib kiirelt ja lõbusalt, kuni kassaaparaat teeb minu pangakaarti lugedes vimka ja arvuti pildi eest ära viskab. Pärast seda läheb rütm sassi, mina lähen oma veiniklaasiga lauda suppi ootama. Kahekümne minuti pärast tuleb tütarlaps mulle pastat pakkuma, aga ma tahaksin suppi enne saada. Edasi tuleb meisterkokk-meistersuhtleja Imre Kose tütarlapsele appi ja tuhandete vabanduste saatel saan ma kiirelt kõik oma söögid, lisaks pika ooteaja lohutuseks ja tujutõstmiseks crcme brulée ja vabandusi; vabandusi ja selgusi, kuidas kassaaparaadi ootamatu käitumine kõiks sassi ajas. Ja lõpuks veel kaks napoletaine?i ehk maailma parimat koogikest koju kaasaviimiseks kingituseks kaasa. Ja seda kõike kahekümneminutise ooteaja pärast!

Ja need maitsed! Kuigi bouillabaisse?is oleks kala ja mereloomi võinud palju tihedamalt olla, oli maitse väga hästi välja timmitud. Sama lugu oli pastaroaga: pasta ei olenud enam al dente, pigem isegi natuke lagunenud, aga köögiviljakastme nüansid olid igatahes paigas.

Magustoit tuletas meelde kellegi köögiklassiku soovitust mõõta restorani headust just crcme brulée abil ? siinne oli oivaline. Siiski midagi ka mitte­kiitvat ? eelmisel korral oli kitsejuustusalati kaste ülemaitsestatud, pisut liiga soolane ja äädikane, nii et täiuslikkust ei ole olemas.

Ilus ja stiilne kohvik on: valged ümmargused lauad, mõnusad diivanid, eriliste vormidega valged nõud ? nagu Baltimaade suurima raamatupoega pinda jagavale kohvikule sobibki.