Euroliidu väikeriikidel läheb suurtest paremini

Euroopas näib valitsevat veendumus, et ELi edasisel laienemisel peab tempot maha võtma. Selle seisukoha pooldajad usuvad, et ELi valijad on mulluse laienemise tagajärgedest ära hirmutatud ja tigedad, et nende arvamust ei küsitud.

Paljud hirmud puudutavad tööjõuturgu ehk nn Poola torumehe küsimust. Usutakse, et vanadesse ELi maadesse voolav Kesk-Euroopa tööjõud langetab palku ja võtab töökohad ära.

Kuid too paljukardetud sümboolne Poola torumees ei ole mingi tõeline koll. Esiteks oli tööliste sissevool juba enne laienemist suur. Poolakad töötasid suhkrupeedi koristusel ja viinamarjaistandustes ka kommunistliku re?iimi ajal. Kui raudne eesriie 1989. aastal langes, suurenes nii seaduslik kui ka ebaseaduslik tööjõu sissevool veelgi.

Teiseks toovad uued töölised ka kasu: näiteks Prantsusmaal on puudu umbes 6000 torulukkseppa ja paljudel majapidamistel on hea meel remonditöölist leida. Kolmandaks, 1980. aastate laienemistega, kui liikmeteks said Kreeka ning hiljem Hispaania ja Portugal, ei muutunud eriti midagi. Nii et iseenesest ei avalda vaeste riikide liitumine ELiga tööjõuturule kuigi suurt mõju.

Vaidluse teeb 2005. aastal nii kuumaks uus hirm, mida tollal ei tuntud: et uutel liikmetel on teistsugune sotsiaalmudel, mis õõnestab töötajate õigusi ja heaoluriiki. Oht ei peitu mitte niivõrd Poola torumehes, kui Slovakkia 19protsendilises ühtses tulumaksus.

Eriti haavatavalt tunnevad ennast ELi suurriigid, keda on ka tabanud suurim ?okk. Kunagi olid Prantsusmaa ja Saksamaa Euroopa integratsiooni mootorid. Nüüd tunnetavad just nemad kõige suuremat ohtu ja mõlema maa raamatupoed kubisevad rahvusliku allakäigu ülevaadetest. Saksamaa Liitvabariik oli harjunud olema Euroopa majanduslik edulugu. Kuid 1990. aastate alguse taasliitumisjärgsest langusest pole Saksamaa õieti senimaani välja tulnud.

Saksamaad ümbritsevad aga väikeriigid, kellel läheb praeguses geopoliitilises ja majanduslikus keskkonnas hoopis paremini. Nende seas pole mitte ainult kiiresti kasvavad endised kommunismimaad, vaid ka Taani, Holland, Austria ja ?veits, millele Saksamaa oli harjunud ülevalt alla vaatama.

Nüüd on Austria ?parem Saksamaa?, nagu ütleb üks hästi tuntud loosung. Ka paljud prantslased on veendunud, et globaalse majanduse reeglid töötavad Prantsusmaa rahvuslike huvide vastu. Nii on Euroopa suurriikidel veel illusioone selle kohta, mida riik majanduse juhtimisel ära saab teha. Väiksemad riigid seevastu ? nii Ida- kui Lääne-Euroopas ? on palju paindlikumad. Nad ei usu eriti, et neil õnnestub mängureegleid muuta, ning seepärast nad ka kohanevad paremini. Samuti teavad nad, et kui liiga palju ümber jagada, peletab see lihtsalt tootmise eemale: kapital liigub mujale ning ka tööjõud kolib ära.

1950.?1980. aastatel said suurriigid Euroopa integratsioonist nähtavat kasu. Kuid 1989. aastast alates on see muutunud. Nüüd on ELi väiksemad liikmed need, kellel on Euroopa integratsioonist rohkem võita. Kui suurriikide poliitikud tahavad sama saavutada, peavad nad omandama väikeriikidele iseloomuliku mõtlemise ja loobuma oma suurvõimulikest hoiakutest.

© Project Syndicate, 2005