Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Seadus või asi
Käibemaksuseaduse järgi on eraõiguslikud kontserdikorraldajad maksustatud erinevalt ? olenevalt, kui palju nad saavad toetust riigi-, valla- või linnaeelarvest. Keda riik toetab, selle jaoks kehtib 5protsendiline käibemaks, keda ei, too maksab 18%. Keda toetab, seda topelt, keda mitte, seda veel ka karistab.
Kui eesmärk on sedaviisi toetada majanduslikult tulutu kultuuriga tegelevaid ühendusi, siis on valitud kõige absurdsem tee. Tulemus on, et nendest mõnest reast käibemaksuseaduses hargneb lahti tõeline õiguslik, majanduslik ja kultuuripoliitiline segadus. Riik on ebademokraatlikul kombel, Eesti ettevõtjaid diskrimineerides, haakinud jämedama otsa kogu kultuuriettevõtluse oleviku ja tuleviku kujundamisel enda külge.
Seadusandja on kõrvale kaldunud maksustamise põhimõttest võrdsetel alustel. Kui riik soovib toetada maksusoodustuste andmisega ühte või teist valdkonda, siis peaks see toimuma võrdsetel alustel.
Veel enam. Selline maksukorraldus pole üksnes subjektiivselt meelevaldne ja ebaõiglane, vaid ka vastuolus põhiseaduse ning ELi õigusega. Õiguslikku vastuolu näeb ka õiguskantsler Allar Jõks, kes hiljutises vastuses Eesti Kontserdikorraldajate Liidu pöördumisel märkis muuhulgas, et põhiseaduse seisukohast ei ole ?ebavõrdne kohtlemine alati keelatud, kuid selline ebavõrdsus peab olema mõistlik? ega ?tohi olla meelevaldne.?
Loota võib, et õiguskantsleri üsna hävitava hinnangu valguses olukorra absurdsust enam tõestama ei pea ning Riigikogu arvestab vajadusega muuta diskrimineeriv paragrahv. Motiveerida võiks seegi, et kannatajad on eelkõige meie oma kodumaised artistid, kes annavad põhiosa Eestis toimuvatest kontsertidest, ning kodumaine kontserdipublik.
Käibemaksu ühtlustamine viiele protsendile ei oleks majanduslikult kahjulik. Esmalt: palju üldse praegu meelelahutussektorist käibemaksutulu laekub, kes teab? Kui riik tahakski seda kokku arvutada, siis saaks ta lähtuda statistikaameti ja äriregistri andmetest. Statistikaamet aga jaotab ettevõtteid tegevusalade lõikes selliselt, et arvesse läheb ka äriühingute selline käive, mis ei teki üldse piletimüügist.
Kultuur ja meelelahutus pole olemas lihtsalt ?lõbu pärast?, vaid on ühelt poolt rahvusliku identiteedi püsimise eeldus ning teisalt oluline pingeleevendaja ühiskonnas, ühendades inimesi ning pakkudes võimalust end maandada ja taastoota.
Kultuuritööstuse invaliidistamiskampaaniaga virutab riik kõigile Eesti elanikele. Ka majanduslikult, nagu märgib Allar Jõks: ?Erinevad maksumäärad annavad tunda eelkõige tarbija rahakotis. Tarbija jaoks ei ole mitte mingit vahet sellel, kas etendusasutus saab toetust riigieelarvest, Kultuurkapitalilt või annetajatelt ? temale üleantav hüve sellest ei muutu.?
6. oktoobri Äripäevas käsitletud juhtum, kus üks Kontserdikorraldajate Liidu liige teeb koostööd alandatud maksumääraga ühinguga, pole mingi avastus nendele, kel loovettevõtlus on igapäevatöö. Selle tee on riik ise oma seadustega kätte näidanud. Me ei ole nii rumalad ja pimedad, kui ametnikud arvasid. Ja pealegi, mis oleks parem ? jätta kontserdid korraldamata?
Käibemaksuseadus ise on üks paras ?skeem?, mille kultuuriametkonnad on endale lähedaste äriühingute edendamiseks välja nuputanud. Isegi loomuliku nõude, et soodustust saaval ettevõttel ei tohi olla maksuvõlgu, on nad seadusest välja kirjutanud.
Kuni see seadus ära muudetakse, tuleks igasse sellest ämblikuvõrgust tee välja leidnud kontserdikorraldajasse suhtuda kui inimesesse, kes on õigluse poolel ning ?kaval nagu rebane?.
Autor: Marje Hansar