Väliskorrapidajat pole vaja kutsuda

Eesti ühiskonnas on kujunenud sündroom eksperdi kutsumiseks - nagu saaks meid tervendada vaid väljastpoolt tulnud inimene, praegu Ühispanga ja Ain Hanschmidti tehingute lahtiharutamiseks.

1998. a lõpul vajasime tõesti väliseksperdi abi, sest 1990. aastate teise poole panganduskriisi tõttu soovisid vabariigi valitsus ja Eesti Pank anda Maapanga juhtumi põhjal õppetunni, mis aitaks tulevikus analoogilisi ebaõnnestumisi vältida.

Kokku pole küll arvatud muserdatud elusid, likvideeritud ettevõtteid ega inimeste viimaseid sääste, mis panganduskriisi musta auku kadusid, teada on aga, et ainuüksi Maapanga pankrotiga kaotas Eesti riik üle 1,2 miljardi krooni.

Rahvusvahelise Valuutafondi ettepanekul kutsuti Maapanga pankrotti uurima välisekspert Eigil Mžlgaard, kes andis hinnangu Maapanga tegevusele. Kuid mitte ainult.

Süsteemsed muudatused, mida Mžlgaard soovitas sisse viia, on aidanud Eestil kujuneda toimiva sotsiaalse turumajandusega maaks.

Mõistetav, et iseseisvuse esimeste aastate seadusandluses kehtestatud õigusaktid polnud täiuslikud. Õigusloome, ükskõik kui efektiivne see ka poleks, ei suuda lühikese ajaga haarata kõike, mille teised riigid on kujundanud sadade aastate kogemustest. Seepärast oligi meie riigi ja rahva kaitstuse tagamiseks vaja väliseksperdi abi. Aruandes tõi Mžlgaard välja puudused ja esitas soovitused olukorra parandamiseks. Sellest on nüüd seitse ja poolt aastat.

Eesti riigi adekvaatne reageerimine andis tulemused: moodustati sõltumatu finantsinspektsioon, parandati ja täiendati krediidiasutuste seadust ja äriseadustikku, rakendati konkurentsialast seadusandlust, reguleeriti tarbijakaitse. Kas ikka on väliseksperdi kutsumist vaja? Just nagu poleks.

Tsiteeriksin Mžlgaardi. "Olgu kohe ja selgelt öeldud, et pole võimalik koostada niisugust seadusandlust, mis iseenesest hoiaks ära "halva pangandusalase tegevuse, halva juhtimise ja igasuguse ebaõnne". Tee pankrotini võib sarnaste tingimuste korral uuesti korduda.

Turumajanduses on vabadus moodustada äriettevõtteid ning sellest tulenevalt võivad aktsionärid oma äri just nii ajada, nagu nad oma huvides kõige paremaks peavad." Nii kirjutas Maapanga ekspert 1998. aasta lõpul.

Majanduse seitsmeaastasele tsüklilisusele vaatamata poleks eksperdi kutsumise (seitsmeaastase) tsükli juurutamine Eestile sugugi plussiks. Jääks mulje, et probleemide tekkimisel kutsutakse alati väliskorrapidaja korda looma. Peame ise garanteerima kehtivate seaduste täitmise ka meie väikeses ühiskonnas, kus kõik on paratamatult kõigiga seotud.

Tooksin ära lõigu Rahvusvahelise Valuutafondi lõplikust avaldusest juulis 2005: "Tunnustame ametivõime turupõhise poliitika rakendamise eest, tänu millele on edukalt ümber kujundatud Eesti majandus, mida iseloomustab tugev kasv ja stabiilne hinnatase.

Siiski ei ole täielik lõimumine euroalaga veel lõppenud ning seetõttu soovitame valitsusel hoiduda enesega rahulolust ning jätkata heaperemeheliku poliitika järgimist."

Nii finantsinspektsiooni eetikanormid kui ka krediidiasutuste juhtide käitumist reguleeriva seadusandluse parandamise töörühma moodustamine justiitsministri poolt 5. oktoobril lubab loota, et Eesti suudab ise oma probleemidega toime tulla.

Autor: Ene Paal