Majanduses oli pankrotiga ähvardamine šantaØeerimise üks olulisemaid vorme

Artikkel

- Uudised
- Eda-Liis Kann
- 24. jaanuar 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Majanduses oli pankrotiga ähvardamine šantaØeerimise üks olulisemaid vorme
Sellisena kirjeldab 1996. aastal tolleaegne Postimehe ajakirjanik Sirje Niitra kümne aasta tagust majandusolukorda. Et pääseda häbist, joosti panka raha ära maksma isegi siis, kui nõue päris põhjendatud ei olnud.
Pankrotihaldur Ingrid Proos, kes oli kümme aastat tagasi Laagna kaupluste ja kaubahalli haldur, tunnistas, et sellel ajal oli pankrot tõesti igapäevane. "Peamine mure oli selles, et ettevõtted ei kartnud pankrotti, sest sellest ei juhtunud mitte kui midagi," nentis Proos. "Tänapäeval on seadused täienenud ning vastutused ettevõtte pankroti ees paigas," lisas ta
Kui 1995. aastal oli Eestis 160 pankrotti, siis 1996. aastal kasvas ettevõtete pankrottide arv 180ni.
Eesti Pankrotihaldurite Koja juhatuse esimehe Andres Hermeti sõnul oli halduritel 1996. aastal tööd palju. Samuti oli haldurite ring väga suur.
1996. aasta pankrotid võib Hermeti sõnul jagada kolme kategooriasse: põllumajandusettevõtted, näiteks AS Ranna Linnukasvatus, RAS Luunja, AS Salutaguse Karusloomakasvatus; siis erastatud ettevõtted, mida uued ja vähekogenud omanikud ei suutnud tööle panna, näiteks AS Tallinna Lihatööstus (erastatud Tallinna Lihakombinaat ), ja uued 1992-93 loodud äriühingud, mida ei suudetud majandada eelkõige juhtide väikeste ärikogemuste tõttu.
"Oli ju ettevõtlus veel lapsekingades ja juhtidel puudusid suures osas teadmised juhtimisest - eriti finantsarvestus ja finantsplaneerimine oli praktiliselt olematu," lisas Hermet.
Lisaks pankrotistus ESB Finantskontori AS, mis oli Eesti Sotsiaalpanga järeltulija. Ilma rahata jäid sajad eelkõige vene keelt kõnelevad väikeaktsionärid ja hoiustajad.
Kokku kuulutati välja 155 pankrotiotsust, mis oli selle aja kohta küllaltki väike arv. Hilisematel aastatel on pankrotte olnud aastas 200-300.
Hermeti hinnangul meelega pankrotti minemist ei olnud - pankroti põhjused olid ikkagi erastatud ettevõtete suutmatus erastamise äriplaani täita, põllumajanduse kehv seis, puudulik juhtimine ja vähesed ettevõtluskogemused.
Viimaste aastate suuremad pankrotipesad on olnud riigiettevõtted. Riigiettevõtete esimese pankrotilaine põhjustasid rahareform ja sidemete katkemine endiste liiduvabariikidega.
Eesti siiani suurim pankrot on olnud RASi Ookean oma. Suurim Eestis pankrotti läinud eraettevõte on LMRA Holding. Firma pankroti põhjusteks oli asjaolu, et ei osatud reaalselt hinnata turuseisu Eestis, raha ei loetud ning elati üle oma võimete. Et firmat usaldati, sai ta ka vabalt laenu võtta.
Suurim avalikkuse tähelepanu pälvinud pankrotiprotsess on seotud Lekto suurejoonelise kartuliprojektiga. Et USA partner ei täitnud oma kohustusi, sattus Lekto varakult makseraskustesse. Suuremad protsessid on viimastel aastatel olnud veel Majaki, Pioneeri ja Agrosifi pankrotid.
Hetkel kuum