Hea ehitaja teenib valgekraest rohkem

Statistikaameti andmetel ulatus ehitajate keskmine palk eelmisel aastal ligikaudu 12 000 kroonini. Kesk-Eestis ehitajana töötav Alo rääkis, et on viimase paari aasta jooksul täheldanud palgatõusu. "Minu puhul pole palgaküsimus kunagi probleem olnud, sest olen töötanud ühe tööandja juures kutsekooli lõpetamise hetkest alates," räägib ta. "Suudan nii plaatida, müüri laduda kui ka muid vajalikke töid teha. Praegu pakuvad pangad meile kogu aeg laenu võtmiseks erinevaid lisavõimalusi. Varasematel aastatel ei võtnud pank meid isegi jutule."

Tänu rahuldavatele palganumbritele ja heale läbisaamisele tööandjaga ei plaani ta edaspidigi oma tööandja juurest lahkuda ega välismaale tööle minna.

OÜ Savekate juhatuse esimees Mati Laurson nentis samuti, et kui ehitaja on tasemel oskustega tööline, on ta oodatud igas ettevõttes ja talle makstakse ka head palka. "Kutsekoolidest ei tule piisavalt heade oskustega spetsiifilisi ehitustöölisi, kes suudaksid ehitada kaasaegseid ehitustehnoloogiaid järgides," sõnas ta.

Laursoni kinnitusel koolitavad kutsekoolid küll väga kõrgel tasemel töötavaid siseviimistlejaid, kuid muudel erialadel töötavaid ehitusmehi ei suudeta ikka veel välja õpetada.

"Meie ettevõttes sõltub aga ehitaja palk veel paljudest muudestki asjaoludest," jätkas Laurson. "Kui ehitusmees teeb korralikult tööd ega võta viina, ulatub palk üle kümne tuhande krooni."

Peale nende asjaolude sõltub ehitusmehe palk sellestki, kas tegemist on väiksema või suurema objektiga. Viimastel makstakse ehitajale palka tükitöö järgi, kuid lühiajalistel ehitusobjektidel tunnitariifi alusel. Tunnipalk on kõrgem pealinnas ja väiksem mujal Eestis. Eesti Ehitusettevõtjate Liidu (EEEL) tegevdirektori Tarmo Lige kinnitusel on viimasel ajal ehitajate palkasid tõstnud tööjõu vaba liikumise võimalus Euroopa Liidus ja inflatsioon.

Paides paikneva ehitusfirma juhatuse esimees täpsustas, et praegu maksavad ehitusturul mustalt palka väiksemad firmad, mis ehitavad suurematel objektidel alltöövõtjatena. "Kui seda teevad alltöövõtjad, siis on see pigem nende mure, sest suuri ettevõtteid "musta palga" maksmine ei puuduta," sõnas ta.

Jõgeval paikneva SR Carman OÜ autoremonditöökoja omanik Merlis Saare sattus sügisel sundseisu, kui soovis valada garaažile ligikaudu

100 ruutmeetrit soojustusega betoonpõrandat. Nimelt ei leidnud ta esialgu piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu töö tegemiseks.

Kui ta lõpuks leidis kolmeliikmelise brigaadi, kes nõustus töö ära tegema, pidi ta kõigepealt mõned kuud ootama.

Vastavalt kokkuleppele maksis Saare brigaadile viiepäevase töö eest oma taskust ligikaudu 20 000 krooni tööraha. Kui ta soovinuks põrandatöö eest makstava summa firma kuludesse kandmiseks arvet, oleks ta pidanud maksma tunduvalt rohkem. Kuna ta jageles terve suvi alkoholiprobleemide küüsis olevate ehitustöölistega, ei jäänudki tal muud võimalust, kui tekkinud olukorraga nõustuda.

Samas piirkonnas tegutsev teine ettevõtja loobus kohapealsetest ehitajatest hoone laiendamisel kahel põhjusel. Esiteks nõudsid ehitajad tööde teostamise eest liiga kõrget palka. Teiseks oleks Saare pidanud liiga kaua ootama seda, mil olemasolevatel ehitustöölistel tekib vaba aega.

Tema palkas hoone laienduseks hea tasemega, kuid tunduvalt odavama tööjõu Venemaalt. Peale selle pani ta ka ise olukorra sunnil hoone laiendusele käed külge.

Eelmisel aastal valmis Tartu Kaubamaja uus hoone peaaegu kaks kuud hiljem. Põhjus oli väga lihtne: hoonet püstitanud firma ehitajad läksid tööle kas Soome või Rootsi, kus neile lubati kõrgemat palka. Samas jätsid paljud ehitajad Tartus juba teenitud palga välja võtmata.

Täpselt samasugusel põhjusel seiskus alles mõni kuu tagasi Tallinnas Maakri tänaval paikneva kontorihoone ehitus, sest betoneerimistöid tegeva firma töölised läksid terve brigaadiga välismaale tööle.

Kuna tekkis oht, et ehitusfirma ei saa hoonet õigeks ajaks valmis ja peab selle tõttu maksma suuri summasid, telliti trahvi vältimiseks betoneerijad koos vastava tehnikaga Soomest.

Eesti Ehitusettevõtjate Liidu tegevdirektor Lige tunnistas, et kui keegi küsiks, kuidas on viimasel ajal ehitusettevõtetele mõjunud ehitusmeeste välismaale tööle minek, siis vastaks ta julgelt, et pigem oleks õigem küsimus püstitada selliselt: kuidas on see mõjunud tellijatele?

Lige teadis rääkida, et mitmed tellijad on sellel aastal just ehitushinna tõttu loobunud oma äriprojektist, sest eelmisel aastal koostatud äriplaan ei vea enam tänaste ehitushindadega välja. Eriti imestab Lige kinnitusel riik kui umbisikuline tellija, kui korraldab riigihankeid. "Aga samas pole meie riik veel võõrtööjõu kasutamiseks küps," kostis Lige. "Poliitikud pelgavad nende lubamist Eestisse, kuna kardavad selle läbi kaotada oma valijate hääled."

Samas mainis ta näitena Kanadat, kus majandusinimesed teavad hästi, et teenuste hinnad hoitakse madalal just tänu immigrantidest töölistele.

"Kaua me suudame rahvuslikkuse eest maksta?" küsis Lige intrigeerivalt. "Sellel on aastate pärast väga kõrge hind. Aga kas kõike saabki rahas mõõta?"

OÜ Savekate juhatuse esimehe Mati Laursoni kinnitusel on aga üle paisutatud jutt, nagu oleks nüüd ehitustöölisi puudu just ja ainult sellepärast, et nad lähevad massiliselt tööle välismaale.

Laursoni arvates pole siiamaani ehitusmeeste välisriikidesse tööle minek veel ehitusturul valitsevat olukorda oluliselt mõjutanud, sest samal ajal tuleb mingi osa sealt tagasi.

"Ehitajatel ei jätku välismaal kogu aeg tööd," selgitas Laurson. "Nende hulk, kes leiavad endale seal püsiva töökoha, on siiski väga väikene."

Kuigi kõrvaltvaataja jaoks tundub ehitajate elu olevat nüüd tants ja lillepidu, kinnitab EEELi tegevdirektor Tarmo Lige, et üle 15 000 krooni ulatuvad brutopalgad teenitakse tavaliselt ületundidega.

Lige sõnul pole mõtet uskuda inimeste seas liikuvaid kuulujutte sellest, et pealinnas teenivad ehitusmehed kuni 40 000 krooni kuus.

ASi Eston Ehitus hinnapakkuja Gunnar Kurmi hinnangul küünivad ligikaudu 40 000 kroonini nende ehitajate palgad, kes pakuvad oma teenuseid füüsilisest isikust ettevõtjatena (FIE) ja maksavad oma maksud ise.

Sedasama kinnitasid mitmete teistegi ehitusettevõtete juhid ja eelarvestajad, kuid täpsustades, et FIEna tegutsevate ehitajate üheks oluliseks eeliseks on ka töö tegemine isiklike tööriistadega.

Juba pikemat aega pole saladuseks tõsiasi, et sellistes suurtes ehitusfirmades nagu Merko Ehitus ja Skanska EMV ehitajad ei tööta. Küll aga näevad inimesed tänaval ringi kõndides suurtel ehitusobjektidel reklaamtahvleid, millel kirjutatakse, et seda hoonet ehitab kas Skanska EMV, Merko Ehitus või mõni kolmas firma.

Paratamatult tekib küsimus, kuidas need ettevõtted saavad üldse hooneid rajada, kui nende töötajaskonna moodustavad kõigest suurearvuline ametnike hulk, ehitusjärelevaatajad ja objekti- või projektijuhid?

Ehitusturul ongi viimaste aastate jooksul välja kujunenud olukord, kus suured ehitusfirmad, mis omavad piisavalt vaba kapitali, tegelevadki ainult ehitushangetel osalemisega. Järjekordse hanke võitmise korral sõlmivad nemad ka töö tellijaga lepingud.

Edasi jätkub protsess vanas rutiinis: hanke võitnud ehitusfirma pakub kindlaks määratud summa eest allhanketöid väiksematele ehitusfirmadele, mille töötajaskonna moodustavad aga juba reaalsed ehitajad.

Üks ettevõte valab hoone vundamendi, teine rajab karbi, kolmas ehitab katuse, neljas laob vaheseinad, viies veab torustiku, kuues teeb elektritöid jne.

Tavaelus teavitavadki ehitusobjektidel paiknevad reklaamtahvlid inimesi ainult sellest, milline ehitusfirma võitis hanke.

Tegelikult seovad hanke võitnud firmat ehitusobjektiga ainult võidu järel sõlmitud leping, millega ettevõte võtab endale kohustuse hoone määratud tähtajaks valmis ehitada, rajatise valmimise eest vastutav objektijuht ning ehitusjärelevaatajad. Kuna peatöövõtja ei pea ehitajate pealt makse maksma, siis määrabki just tema ehitusturul olevad mängureeglid, millega ta kindlustab endale sissetuleku ning kasumi.

Taoline olukord asetab sundseisu väikesed ehitusfirmad, mille töölised ehitavadki reaalses elus need paljud hooned, sest peatöövõtja soovib, et alltöövõtjate õlgadele jäävad tööd saaks tehtud võimalikult odavalt.

Peale muude probleemide lahkuvad ka ehitajad, kui tööandjatega tekivad väiksemadki lahkhelid palga suuruse suhtes.

Ehitusturul liikuvaid uudiseid jälgides selgub, et ehitustöölised kasutavad massiliselt oma õigust minna parematele jahimaadele. Seega nõuab turusituatsioon, et neile makstaks paarikümne tuhande krooniseid palkasid.

Just selle surve tõttu laveerivad alltöövõtte tegevad väikesed ehitusfirmad ehitajate pealt maksude maksmisega, et kindlustada endale kibedas konkurentsis võimalus ellu jääda.

Poliitilise korrektsuse huvides kinnitatakse muidugi nagu ühest suust, et musta palka ei maksta. Samuti väidetakse sedagi, et ehitusmehe palk ulatubki just 12 000 kroonini - nii, nagu väidab ametlik statistika.

Sellest, et ehitajale makstakse ametlikule palgale veel paarkümmend tuhat krooni mustalt lisaks, enam avalikult ei räägita.

Kõik pigem jahutavad avalikkust teatega, et tegemist ongi just nii ümaralt veereva pallikesega, nagu väidab statistikaamet.

Ja kuidas saavadki väikesed ehitusfirmad toimida teisiti turusituatsioonis, kus häid ehitajaid napib ja suured tegijad tellivad muusika, aga väikesed peavad selle järgi tantsima?