Turismitiigrist toakassiks?

Tarmo Sumbergil on õigus - Eestil on tõsine oht muutuda provintsiks Euroopa turismikaardil. Ehk riigiks, mis ei esine reisikorraldajate kataloogides tugeva iseseisva tegijana, vaid pigem kõrvalepõikena teiste sihtkohtade programmides. Tõsi, naaberturgudel ei kao Eesti turismitoode kuhugi ja kindlasti võib jätkuvalt leida Tallinna kiirelt kasvavate kruiisisadamate nimekirjadest. Kuid kas see on piisav, et vaadata rahulikult meie ühe tähtsaima majandusharu tulevikule?

Meenutuseks - 15% on maagiline arv, mis iseloomustab turismi osa Eesti majanduses. 10% otseselt ja 15% kaudselt SKPst, ligi 15% ekspordituludest ning ka tööhõivest tuleb turismist. Hinnang on ligikaudne: usun, et need numbrid on pigem suuremad kui väiksemad.

Ettevõtjatele on teada reeglid, mille eiramine võib mõjuda hukatuslikult. Klient, kes tagab 15% käibest, on ülioluline ning isegi tema käibe mõningane langus võib mõjuda väga raskelt. Suur sõltuvus ühest või paarist kliendist võib olla surmavalt ohtlik. Lausa katastroofiliselt mõjub aga enesega rahulolu ning konkurentide unustamine. Üleviidult Eesti riigile ning turismimajandusele: turismitulude märkimisväärne langus tähendaks miljardite kadumist riigieelarvest, maksebilansi defitsiiti, tööpuuduse plahvatuslikku kasvu ja globaalse konkurentsivõime vähenemist.

Olles olnud tegev Eesti turismiäris viimased 15 aastat, mäletan hästi meie uue iseseisvusaja turismimajanduse ajalugu. Praegu on ehk naljakas meenutada enam kui aastakümne taguseid väljaütlemisi ("meil pole neid turiste vaja, kes siia tulevad ja meie defitsiitse kauba kokku ostavad") ja arusaamu ("meile meeldiks, kui turistid meie linnast/saarest madallennul üle lendaksid ning oma rahapakid alla viskaksid, peaasi, et nad meie elu ei segaks"). Võttis aastaid pidevat tõestamist, kuniks ühiskonnas ja valitsusasutustes teadvustati, et turism on Eesti jaoks strateegiline majandusharu.

Turismitulud üha kasvasid, otsustajate rahulolu ühes sellega. Milleks kulutada riigi maksutulu Eesti turustamiseks maailmas, kui me niigi oleme Baltimaade suurim tegija? Miks kulutada oma raha, kui ELi fondid on avali? Milleks kulutada raha pealinnas parkimisalade, turvalisuse või tualettide peale, kui võiks rajada hoopis maailma kalleima haljasala? Küll eraettevõtjad muu eest hoolitsevad… Hoolitsevadki, ja seda kõik need aasta(kümne)d. Ehitanud hotelle ja restorane; rajanud laeva-, lennu- ja bussiliine; investeerinud sadu miljoneid kroone riigi turundamisse. Kahjuks sellest ei piisa, kui riik kui ettevõtjate partner otsustab rahulolus unne suikuda. Konkurendid aga ei maga, vaid ründavad. On see liialdus? Vaatame otsa faktidele. Graafikul on reisijate arvu dünaamika.

Läti valitsus otsustas paar aastat tagasi, et Riiast peab saama Baltimaade lennunduse (loe: turismi) keskpunkt ning võttis vastu otsuse langetada drastiliselt lennujaamamakse. Mäletan tolleaegset kaeblemist, et "nüüd läheb Riia Lennujaam pankrotti". Tulemus: 2005. a kasvas reisijate arv 77,1% ning ka kasum oli suurem kui aasta varem. Kasv jätkub ka sellel aastal. 2004. a suvel otsustas 100% riigi omanduses Tallinna Lennujaam, et oleks ka aeg odavlennufirmasid riiki meelitada ning algselt langetati kõikidel lennufirmadel pisut ning easyJetile sobivatel kellaaegadel "eriti pisut" lennujaamatasusid. Pärast "vähemvõrdsete" lennufirmade tugevat protesti otsustas Tallinna Lennujaam lennujaamamaksud alandada kõigil "eriti pisut" tasemele. Tulemus: reisijate arvu kasv ning head majandustulemused. Kahjuks jäi aga kasv oluliselt alla Riiale, kus otsustati julgemate sammude kasuks.

Arvan, et Eesti riik peaks tõsiselt näkku vaatama üha kasvavale konkurentsile ning käituma "tiigrina", kellena ta ennast maailmas reklaamib. Tuleb tegutseda aktiivselt, agressiivselt ja otsustavalt. Ning ebatraditsionaalselt. Tuleks langetada kõik lennujaamamaksud Riiast poole madalamale, kõigile vedajatele. Vähendada 90% Eestis maanduvate lennukite navigatsioonitasusid. Kasutada sama ka erinevate sadamatasude osas. Kaubamajad ja ostukeskused ei küsi ju külastajatelt piletiraha?