Ettevõtlusõpe köidab lapsi

Eesti on edumeelne Euroopa uustulnuk. Oleme uhked oma tiigrihüppe, e-riigi, mobiilside ja nii mõnegi muu kiire arengu näitaja üle. Järsku aga oleme otsustanud jääda sabassörkijaks, selmet kasutada ära, et ettevõtlushariduses on meie stardipositsioon üsna hea. Teised riigid on küll juba alustanud ettevõtlushariduse süsteemset andmist, aga nad ei ole jõudnud veel eest kaugele ära minna. Eesti ei pea alustama nullseisust. Meil on peaaegu kolmandikus koolidest mingil moel sees majandusõpe. Sageli on see mitte akadeemiline õpe, vaid tugeva ettevõtluskallakuga. Hea stardipositsioon on meil ka seetõttu, et õpilaste huvi ettevõtlusõppe vastu on suur ja tõuseb üha.

Seda näitab õpilasfirmade programmi kasvav populaarsus ning õpilaste aktiivne osavõtt mitmendat aastat internetis korraldatavatest investeerimismängudest. Majandus- ja ettevõtlusõpetajatele ei ole enam ammu üllatus, et majandusolümpiaadide võitjad ei pruugi tulla klassi parimate õpilaste seast ning hasartsed õpilasfirma tegijad võivad samuti olla klassi pingerea lõpus. Ettevõtlus on aine, mis köidab - ning toob püsimatud (sageli poisid) eduelamuse kaudu ka teiste õppeainete juurde.

Ettevõtlushariduse andjad peavad sageli kuulma väidet, et ärijuhte valmistavad ette juba liigagi paljud kõrgkoolid. Ilmselt nii ongi, aga koolitaseme ettevõtlusõppe ülesanne on sootuks muu: kasvatada ettevõtlikku inimest, kes taipab, et vastutus oma elu eest lasub eelkõige tema enda õlul ning et enne, kui riigilt või tööandjalt midagi nõudma hakata, tasub mõelda, mida ta ise saab olukorra parandamiseks teha.

Eelkõige on valmisolek ettevõtluseks hoiakute küsimus. Iga vähegi psühholoogiat õppinud inimene teab, et keskealise inimese hoiakute muutmine on vaevaline, kulukas ning sageli isegi võimatu. Sellest ka palju tsiteeritud väide, et Eestis on ettevõtlikke inimesi ehk potentsiaalseid ettevõtjaid maksimaalselt 7%.

Teiste sõnadega, 93% inimestest jääb eluajaks lootma kellegi teiste loodud töökohtadele. Miks me isegi ei ürita töökohaloojate arvu suurendada? Noori õpetatakse, kuidas kirjutada CVd, kuidas käituda töövestlusel, kuidas nõuda oma õigusi palgatöötajana. See aga ei ole lahendus, kuni andekad noored jäävad ringlema töökohtade vahel, mida juurde ei teki.

Ei piisa sellest, kui ettevõtlikkus jääb õppekavasse mingi muu märksõna märkamatuks täiendiks, mida õpetatakse läbiva teema murdosana. Sel juhul jäävad seda õpetama paljude ainete õpetajad, kes ise suhtuvad, paraku, ettevõtlusesse negatiivselt.

Eesti peab küsima, kas me soovime ettevõtluse arengut vähemasti Euroopa tempos; kui vastus on jaatav, tuleb ettevõtlusõpe viia juba algkooli. Esialgu ei ole vaja õpetada niivõrd ettevõtlust, kuivõrd ettevõtlikkust. Seda tehaksegi praegu mitmetes koolides (vahel eraldi majandustundides) "Seitse sammu" programmi nime all, vahel algklassi ainetundides selleks eraldi väljaõppe saanud õpetajate käe all. Tahaks väga loota, et uus õppekava senitehtud tööd ära ei nulli, vaid sellele kaasa aitab.

Põhikooli jõudnud õpilase ettevõtlusõppes peaks endiselt olema põhirõhk ettevõtlikkusel, samas lisanduks üha rohkem ettevõtlusteadmisi ja -oskusi. Parim võimalus on õpilasfirma programmi lihtsustatud vorm - minifirma. Hasartne firmaprogramm aitab kaasata noori (eriti poisse), kes kipuvad just sel ajal õppimise vastu huvi kaotama. Samas on just siis õige aeg näidata noortele, et lisaks palgatööle on neil elus teinegi valik - luua oma ettevõte. Kindlasti aitab see kaasa tööpuuduse vähenemisele, mis kummitab just pooliku haridusteega noori.

Gümnaasiumi ettevõtlusõpe peaks seadma põhirõhu teadmistele ja oskustele, aga säilitama siiski ettevõtliku hoiaku kujundamise - see ei tohi jääda pelgalt teooriaks. Terve Euroopa on leidnud: ettevõtjate põlvkonna kasvatamiseks ei ole paremat vormi kui õpilasfirma. Ja Eesti õpilasfirmad on praegu Euroopa parimate seas. Ettevõtlusmudeli omandanud noore tulevik on kindlam.