Läbipaistmatu riigieelarve ja katuserahad

Vaidlus puudutas muuhulgas kohalikele omavalitsustele täitmiseks antud riiklike ülesannete täpset määratlemist. Eriarvamustes asuti kokkuvõttes seisukohale, et riiklikud ülesanded peavad olema seaduses täpselt sätestatud, niisamuti peavad riigieelarves olema ette nähtud rahalised vahendid kohalikele omavalitsustele kõigi seadustega pandud riiklike kohustuste täitmiseks.

Seejuures rõhutati, et tulenevalt riigieelarve koostamise üldistest põhiseaduslikest nõuetest (põhiseaduse N 115) peavad sellised kulud olema riigieelarves kajastatud läbipaistvalt. Läbipaistvus eeldab ühe või teise ülesande täitmiseks mõeldud rahasumma riigieelarves kirjena kajastamist.

Just eelarve läbipaistvuse põhimõte nõuab ka riigieelarve kõigi muude tulu- ja kulukirjete kajastamist piisava täpsusega, et Riigikogu saaks oma põhiseaduslikke kohustusi ka sisuliselt täita.

Kui eelarve on liiga üldine (nt on ette nähtud üksnes kulud haridus- ja teadusministeeriumile mingis summas), muutub eelarve menetlus parlamendis sisulisest küljest mõttetuks, täidetakse vaid formaalset nõuet (eelarve võtab seadusena vastu Riigikogu).

Iseasi on see, kuivõrd täpselt eelarve kirjeid peaks liigendama. Arvestades, et eelarve on ikkagi koonddokument, kus kajastatakse riigi kulusid ja tulusid tervikuna, on üksikasjalik kirjendamine tegelikult välistatud. Samal ajal on just riigieelarve seletuskiri see koht, kus peab kulud piisava detailsusega lahti kirjutama, et Riigikogu liikmetel ja ka avalikkusel oleks võimalik anda sisuline hinnang mingi kulu otstarbekusele. See välistaks hilisemad süüdistused nt salafondide kohta, kust "headele" eraldatakse katuseraha.

Ka üldisemalt peab EML oluliseks seaduseelnõude seletuskirjade senisest suuremat tähtsustamist. Tihti on seadusandja mõtte otsimine seletuskirjast maksumaksjale väga oluline tõlgendusargument ning ametnike hilisemad seletused ei pruugi seaduse mõttega alati kokku langeda.