Raske õliradiaator kuumeneb aeglaselt ja õhku säästvalt

K-Raua ACE kütte- ja elektriosakonna juhataja Rain Kindlam soovitab küttekeha ostmisel arvestada maja soojustatust, akende asukohta ja gabariite. Küttekeha võimsuse määramisel tuleb arvestada 100 W köetava pinna ruutmeetri kohta. Väga hea majasoojustuse ja uute akende puhul võib võtta aluseks 80 W.

Küttkeha valikul tuleb Kindlami kinnitusel lisaks võimsusarvestusele vaadata, et see soovitud kohta ka ära mahuks.

Kasutusjuhendites sätestavad kütekeha kasutuskoha ja ruumi suurima niiskustaseme. "Kasutada tohib vaid vastava IP-klassiga radiaatoreid, näiteks IP20, kus esimene number näitab mehhaanilist ja teine number niiskuse kaitseastet," selgitab Kindlam.

Õliradiaator hakkab küll hiljem sooja välja andma, kuid on hulga tervisesõbralikum, kuna küttekeha on peidetud ning õhk ja tolm jääb kõrvetamata. Seda on võimalik kergesti puhastada ka pindmisest tolmust. Osal õliradiaatoritel on komplektis ka veetopsik, millega saab talvel, kui õhk on kuiv, õhuniiskust reguleerida.

Soojapuhuriga õliradiaator kütab kiiresti soojaks kogu ruumi, elimineerides nii suurima õliradiaatori puuduse. Lisaks konvektsioonile, mis moodustub ribide vahel, kiirgab see ka soojuskiirgust.

Puuduseks on inerts nii üleskütmisel kui ka väljalülitamisel. Juhul kui radiaator hakkab lekkima, on oht põrandakatte rikkumiseks.

Erinevalt odavamatest kütab õige võimsusega ja kvaliteetne konvektor ruumi kiiresti soojaks, ei kõrveta õhku ega tolma. Odavamatel konvektoritel kuumeneb väliskest tihti ohtlikult. Konvektorite üldiseks puuduseks on konvektsioonil rajanev tööpõhimõte ehk kuiv õhk ja tolmu ringlus. Ka pinnatemperatuur ei ole kogu konvektori ulatuses ühesugune. Seda tuleb puhastada tolmuimejaga kord kuus.

Konvektori eriliigi kiirguskonvektori puhul kaob ära vajadus ruumi täiendavalt ventileerida, kuna kütteseade ei kõrveta õhku ega tolmu.