Uku Kuut: vaidlen Heleniusele vastu

Kõigepealt ei saa ma täiesti nõustuda Eesti praeguse kiire majanduskasvu seletusega, mis põhineb vaid laenurahadel, kinnisvaral ning tarbimisel.

Ühe riigi majandus ei arene kunagi täpselt ja ühtlaselt igal majandusalal. Alates Eesti vabariigi nö pankrotistumisest 1991. aastal on majanduskasv väikeste tagasilöökide kiuste olnud kumulatiivne.Just nimelt kumulatiivne, kuna majanduse reformide käigus uuendatud majandusharud on hakanud toimima. Väga paljud projektid on hakanud pead kandma ning väga paljude väikeärimeeste ärid on jõudnud esimesse küpsusfaasi. Selline paljude protsesside sama-aegne intensiivistumine annab minu arvutuste kohaselt praeguse majanduskasvu põhijõu. Sellele lisanduvad loomulikult üksikud suured tehingud, näiteks eelmisel aastal Hansapank, hiljuti Sylvester jne.Eesti majandus on niivõrd väike, et siin saab spekuleerida ka langeva turu korral kogu majanduses. Pakun välja, et kes praegu väga kõva häälega häda ja majanduslangust ennustavad või isegi juba seda välja kuulutavad, üritavad käivitada ise-täituvat "prohveteerimist", mille käigus nende süstitud meeleolu hakkab tasapisi turgu mõjutama.Näiteks toon eelmise aasta sügise, kui kinnisvarauudistes käis jälle läbi kinnisvara hindade seiskumine ja võimalik tulevane langus. Paljud inimesed jätsid omad ostud katki ning ootasid. Tegelikult turg vahepeal kasvas ja nad kaotasid oma ostu hiljem sooritades raha.Kinnisvarabuum on kindlasti osaliselt õitsele löönud odavate laenudega, kuid ärgem unustagem Eesti kinnisvara amortiseerumistaset, mis ei ole siiamaani veel piisavalt vähenenud. 1990. aastate keskel näitasid uuringud lausa dramaatilist väljavaadet: Eesti eluasemefond "taastub" vaid 2% aastas ning paari aastakümne järel ei ole meil enam ühtegi majanduslikult mitteamortiseerunud eluaset.Võib loomulikult vaielda selle üle, mis meetoditega seda fondi nüüd taastatakse, kuid faktiks jääb see, et iga kroon (ka laenatud kroon), mis on investeeritud uude või korralikult taastatud eluasemesse, on positiivne kogu meie majandusele.Ükski firma ei vaata oma investeeringuid ühekordse kuluna. Miks siis hüüavad hääled kõrbes häda inimestele, kes soetavad inimväärseid kodusid "pika" laenurahaga? Ma ei soovi nimetada eluaset investeeringuks, kuid kui eluaset plaanitakse kasutada järgmised 30 aastat, siis ei ole selles mitte midagi kahjulikku, kui laenata selleks raha ning ülejäänud aeg kulutada tööle ja eraelule.Kui ettevõtted soovivad oma tegevust kasvatada, üritavad nad leida lisafinantse rahaturult. Tihti saab sealt võtta laenu või lisakapitali tunduvalt rohkem, kui selle ettevõtte dünaamiline kasv lubaks eeldada. Seda just ettevõtte äriplaani ja juhtkonna usaldatavuse pärast.Kas need, kes kuulutavad Eesti majandusele kiiret jahtumist või vähemalt kasvu peatumist, käituvad eetiliselt? Miks ei arutata rohkem teemal, kuidas kohaneda kiire majanduskasvuga? Kuidas struktureerida ümber meie majandust veelgi vähem pillavale ning rohkem investeerivale liinile? Kuidas säilitada 10%-line ja kõrgem majanduskasv?Lõpetuseks tahan kinnitada, et siseriiklikult on meie majanduskasv vägagi meie endi kätes. Kuni säilib optimism ja talumehetarkus kogu ühiskonnas, seni jätkub ka majanduskasv. Praegust Eesti majanduse makrostruktuuri vaadates paistab sisemist reservi veel olema, riskidena näen pigem kindlasti tulevasi välismaailmas toimuvaid kriise. Sellest me ei pääse, kuid koduse tugeva majandusega on kergem suurematele majanduskriisidele reageerida.

Loe lisaks Joakim Heleniuse seisukohti