Manifestist parem on raha

Üleeile tuli Eesti Tööandjate Keskliit jõuliselt välja hoiatava manifestiga, kus kutsutakse valitsust üles krahhi vältimiseks konkreetseid samme astuma.

Lugupeetud töösturid - manifest ja seda tutvustav pressikonverents on toredad asjad, kuid nende mõju on paraku üsna väike. Parem vaadake peeglisse: äkki on asjaolu, et teid pole kuulda võetud, veidi ka teie enda süü?

Miks ei seo suurettevõtjad oma rahasüste erakondadele just ülalnimetatud tingimustega? Miks jagatakse erakondadele suurejooneliselt raha, kuid vastu tahetakse üsna väiklasi asju, mis kasulikud ainult oma ärile?

Kõige parem surve on rahakraan. Tööandjad kurdavad ka ise, et kuigi jooksvalt ja väiksemate küsimuste arutamisel konsulteeritakse nendega pidevalt, jäetakse nad siiski eemale üldise majanduspoliitika tegemiselt. Siin ei saa kedagi teist süüdistada kui ennast. Raha andmisel tuleb poliitikutelt nõuda üllamate eesmärkide täitmist. Just neidsamu, millele keskliit manifestis tähelepanu juhib.

Teatud mööndustega võiks manifesti isegi uue erakonna programmiks pidada. Puhta ja poliitilistest võimumängudest puutumata sinisilmse uue tulija manifestiks.

Või on see manifest hoopis Tööandjate Keskliidu volikogu esimehe Enn Veskimägi valimisprogramm? Veebruaris toimuvad keskliidus uue juhi valimised. Ekspress kirjutas eile, et Oliver Kruuda pole selle koha suhtes ükskõikne. Tõsi ta on, Kruuda abil oleks keskliidul ligipääs ja mõju ühe suure erakonna otsustele tuntav. Võta kinni, ehk olekski Kruuda valimine hea?