Näidake dokumenti, palun!

Kohutav ebaõiglus võtab meie riigis võimust. Diskrimineerimine meie ninade all vanuse alusel. Mõnikord läheb olukord koguni nii inetuks, et inimesed ei mõistagi, et neid väärkoheldakse.

Viieaastasena polnud ma võimeline hääletama, jooma, suitsetama, vaatama pornograafiat, isegi mitte lõbustuspargis teatud atraktsioonidel sõitma. Igatahes mitte seaduslikult. Praegugi, olles igati täiskasvanud, ei lubata mul presidendiks kandideerida. Olen liialt noor. Ma ei saa pensionifondi laekunud raha käppida, sest pole piisavalt vana.

Ma ei saa isegi mitte seniilsust vabandusena kasutada, kui väljendan end liialt tormakalt mõne ühiskondliku probleemi suhtes. Eriti käib vastu see, kuidas seeniorid näitavad näpuga minu ja mu sõprade pihta, kui me natuke valjemal häälel üksteisega suhtleme. Meid tembeldatakse "tattideks" ja "pätakateks".

Ma mõistan täielikult, miks vanus välistab mõningad tegevused. Vahel mõtlen õudusega, kuidas mõni väetima mõistuse ja moraaliga, ent seaduse silmis täisealine inimene, näiteks autojuhiloa omandab.

Sünnipäevatordilt küünlaid puhudes eeldab ühiskond meilt ühtäkki teatud vastutust.

Näiteks 50aastane taanlane Kristian Thorsson kaebas "Pop Idoli" kohtusse, kui talle öeldi, et ta on osalemiseks liiga vana (limiit oli 24). Popmaastiku observeerides on selge, et saade on suunatud indiviidile, keda huvitavad pigem prinkis tagumikud kui ülevoolav musikaalsus. Hagi ise on absurdne - täielik maksumaksja tüssamine ja tõelist diskrimineerimist kogenud inimesi solvav.

Diskrimineerimise probleemi ei leidu "Pop Idolis", ei eksisteeri seda ka väljendites nagu "pätakas" või "penskar". Tegemist on pigem sotsiaalse taudiga - kui oled vana, vaene ja omaste poolt hüljatud, siis oled omadega pekkis.

Ja mind ei saaks vähem huvitada "tatikaks" nimetamine. Alati ei mõikagi taskurätikut kasutada ja on igati positiivne, kui tuletatakse mõningaid asju meelde.

Autor: Joonatan Allandi