Sain proovida imeautot

Californias Palm Springsi tänavatel andis General Motors käputäiele ajakirjanikele proovida oma tehnoloogia viimast sõna Sequelit. Mul õnnestus olla üks neist vähestest õnnelikest, kel oli võimalik imeauto roolitagust väisata.

Võin kinnitada, et aeg, mil insenerid suurte autofirmade raha eest elektriautodega mängisid, vajub peagi möödanikku ja väljatöötatud projektid võivad peagi tänavatele ilmuda.

Sequel on esimene mõistusele vastuvõetav elektriauto. Tal on tavaline välimus ja peaaegu tavaline sisu. Tavalise all pean ma silmas seda, et tegu pole ideeauto tasandil klaaskupliga. Ei, Sequel on täiesti normaalse välimusega ja bensiinimootoriga autost eristab teda vaid hääl.

Hääleks on suur kohin, mida teevad radiaatorid ja elektrimootorid. Sel autol on isegi summuti, kuid sellest tuli vaid puhast vett.

Sisu oli normaalselt nahkne ja autos oli isegi pagasiruum. Kapoti all avanes muidugi muigama panev pilt. Seal on rohkem radiaatoreid kui keskmises korteris, lisaks on jahutusradikad ka auto tagaosas. Elektrimootorid tahavad lihtsalt palju jahutamist. Sõitsime autodega mööda vanurite puhkelinna tänavaid, politseipatrullid ees ja taga, just nagu hakkaks 75aastaste vanurite hordid autosid rüüstama.

Hetk pärast sõitmist tundsin, et kogu olukorras on midagi jube tuttavat. Meenusid lapsepõlvemälestused - vanades lõbustusparkides olnud autodroomid.

Rooli- ja pidurisüsteem on Sequelil elektrilised ja ainult esimene neist on tagavarasüsteemiga. Pööravad elektriautol kõik neli ratast. Küll oli aga igas lohus tunda, et istume ikka veel ideeautos, sest igalt poolt kostis omajagu kriginat ja kolinat.

Kuidagi jäi kõlama, et Sequel jääb ikkagi kontseptautoks ja kahest ehitatud versioonist rohkem eksemplare ei tehta. Küll aga lubati, et lähimal ajal antakse ameeriklastele proovida tervelt rohkem kui sada Equinoxi väikemaasturit, millel sama süsteem peal.

Põhiküsimus, millega projektijuhti pressikonverentsil pommitati, oli hind. Tema kirjeldust mööda sai kogu projekt alguse nii, et võeti ette mitu tavalist mootorit ja arvutati ühe kilovati mootorivõimsuse keskmine hind - viiskümmend dollarit. Selline number võeti ka autot ehitades eesmärgiks. Kogu meeskond tundus hinna suhtes muljetavaldavalt optimistlik.

Ajakirjaniku sõidukulud tasus General Motors.