Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Võluvitsaks peetud astelpaju nüpeldab talumehi
Astelpaju.Foto: Erik Prozes
Esimesed muresignaalid jõudsid ajakirjandusse juba paar aastat tagasi, kui istandused hakkasid saaki andma. Nüüd on selgunud, et osa tollastest marjadest seisab endiselt tulutult külmlaos ja kasvatajate kannatus on katkemas.
Aaspõllu idee alustada aktiivset astelpajukasvatamise kampaaniat sattus viljakasse ajajärku - traditsiooniline põllumajandus kiratses ja kõik otsisid alternatiive. Astelpajuusku pöörasid mitte ainult põllumehed, võluvitsa torkasid mulda ka paadunud linnavurled. Astelpajuistandust reklaamiti kui pensionisammast.
Algas hoogne istikuäri, kus rasvaseima suutäie ampsas ilmselt Lauri Aaspõllu. Tema äriidee oli lihtne - tahad saada tulundusühistu A-Mari liikmeks, osta vähemalt tuhat taime ja raja vähemalt ühehektarine istandus.
Neid vabatahtlikult end ühistu külge aheldanud inimesi ja firmasid kogunes ligi kolmsada ja Aaspõllu saab uhkustada Euroopa suurima astelpajukasvatajaid ühendava organisatsiooniga.
Kui arvestada, et istanduste all on umbes 800 hektarit, võib istikuäri kogukäibeks arvestada ligi 40 miljonit krooni. Istikuäri algul müüdi paariaastaseid taimi 35 krooniga ja kui nõudlus kasvas, kerkis taime hind 60 kroonini. Hektarile istutatakse 1000-1250 taime.
Lisaks Aaspõllule tegeles istikubuumi ajal istikuäriga veel kümmekond inimest ja firmat. Nüüd on nõudlus istikute järele kadunud, sest keegi ei kipu istandusi laiendama või uusi istandusi rajama. Mõni peab plaani istandus hävitada.
"Vot panen kevadel astelpajupuudele trossi taha ja tõmban platsi puhtaks," ägestub Imavere aleviku ääres asuva Laanejaagu talu peremees Jüri-Toivo Laarmaa oma 1,3hektarise istanduse keskel seistes. Ühe põõsa juurest teise juurde sibanud taksikoer Sessu jääb joonelt seisma ja uurib oma koerasilmadega, miks peremees häält tõstis.
Aga paneb ikka häält tõstma küll, kui sul asja ees, teist taga on marjade all juba teist aastat kinni ligi 200 000 krooni. Laarmaal on kõik kenasti paberite peal kirjas ja paberid diivanilaua peal laiali. Laarmaa 2004. aastal korjatud marjad, kokku 6252 kilogrammi, seisavad alates 2005. aasta maist ASi Maag külmlaos Tartus.
"Sellest ajast peale pole marjad justkui minu omad, sest kirjalikku lepingut marjade üleandmise kohta pole
A-Mari sõlminud," kurdab Laarmaa. "Ma oleksin õnnelik, kui ma marjade eest ka poolteist eurot saaksin."
Aaspõllu on lubanud ühistu liikmete marjad müüa hinnaga kaks eurot ehk 31 krooni kilo. Eelmise aasta marjadest tegi Laarmaa veidi enda tarbeks mahla ja ülejäänu jättis lindudele söömiseks.
A-Marjaga, sest ühistu jagas lootust, et liikmeil tuleb vaid marju kasvatada ja koristada ning marjade müügi eest muretseb ühistu.
"Algus oli väga ilus - Lauri Aaspõllu oli nagu mesimumm, kes rääkis magusat juttu," sekkub Laanejaagu talu perenaine Anne Laarmaa ja kallab külalisele astelpajumahla.
"Aaspõllu lendas 2000. aasta kevadel lausa oma lennukiga üle Eestimaa ja vaatas ülevalt, kas tema müüdud istikud on ikka kenasti mulda saanud. Meie talust üle lennates haaras kohe telefoni ja päris, et miks te juba ei istuta."
Aaspõllu on A-Marja liikmetele viimastel aastatel olnud raskesti tabatav. Samuti ei korraldanud A-Mari eelmisel aastal seadusega ette nähtud aastakoosolekut.
A-Marja majandusaasta aruandest ei tasu aga unistadagi. Ka ükski teine Aaspõlluga seotud kuuest ettevõttest pole esitanud aruannet 2005. aasta kohta. Peaaegu kõik temaga seotud firmad on kroonilised võlglased.
Mitmed, kes Aaspõlluga kunagi koostööd teinud, ei meenuta kokkupuudet astelpajukuningaga kõige parema sõnaga. "Sisuliselt viskasin A-Marja astelpajumarjad 2005. aasta mais võlgade tõttu välja," meenutab ASi Pärnu Laht juhataja Ott Sool. "Nad ei suutnud isegi transporti tagada. Muretsesin auto ja sõidutasin puhastatud ja pakendatud marjad Maagi lattu." Soola sõnul on A-Mari suutnud tasuda 125 000 krooni ja endiselt on nad võlgu 73 000 krooni.
Soola sõnul on astelpajuäri lörri läinud, sest asja mootoriks oli istikuäri. "Tootel hakati vaid üht otsa arendama ning marjade töötlemise ja turuga üldse ei tegeletud," räägib Sool.
ASi Maag Tartus asuvasse külmkambrisse toodi 2005. aasta kevadel Pärnu külmkambrist 74 tonni puhastatud ja pakendatud astelpajumarju. Alles on laos 48 tonni marju, ülejäänu on Lauri Aaspõllu tasapisi välja lunastanud. "Laopind on nende marjade all kinni," kurdab Maagi külmlao juhataja Katrin Puussaar. "Oleme seetõttu olnud sunnitud oma kaupade ladustamiseks rentima mujalt pinda."
Eesti Põllumajandusülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktori Rando Värniku sõnul on astelpajukasvatamine väga hea idee, kuid Lauri Aaspõllu tõttu on sellele negatiivne kuvand tekkinud. "Tarbijauuring näitab, et tarbijal on usaldus tervisliku astelpajumarja vastu."
Lauri Aaspõllu on Äripäevaga suhtlemisel omas elemendis - ta ei vasta ühelegi üheteistkümnest konkreetsest küsimusest ning halab teemal, et keegi tema ponnistusi ei toeta.
Aaspõllu, kes pärast küsimuste kättesaamist võtab autoriga ühendust ning sähvab esimese reaktsioonina, et kõik küsimused on ühte auku, palub vastamiseks nädal aega. Seitse päeva hiljem laekub elektronkiri, milles Aaspõllu ei vasta näiteks küsimustele, miks temaga seotud firmad on võlgu riigile ja miks ta pole suutnud maksta astelpajukasvatajatele kaks aastat tagasi kogutud marjade eest.
Samas tunnistab Aaspõllu turundusprobleeme, pidades neid aga paratamatuks ja loomulikuks uue valdkonna käivitamisel.
"Lähiaastate saagid ulatuvad 6000 tonnini aastas, mille rahaline väärtus on umbes 120 miljonit krooni," kirjutab Aaspõllu ja täpsustab, et Eesti siseturg tarbib umbes 100 tonni aastas. "Ülejäänud 5900 tonni tuleb suuta lähiaastatel eksportida," järeldab Aaspõllu ja lisab, et ta loodab kasvuraskused üle elada ning leida parimad lahendid astelpajutoodete turustamiseks. Aaspõllu andmeil on maailma turumaht umbes 180 000 tonni.
Aaspõllu kinnitusel on temaga seotud ettevõtted olnud sunnitud kandma enamiku astelpaju kasvatamisega seotud arenduskuludest. "Turu- ja tootearenduseks oleme kulutanud aastas umbes 1,5 miljonit krooni, samal ajal kui liikmemaksudest laekub vaid 130 000 krooni," kurdab Aaspõllu.
Tema sõnul on astelpajuga seotuid toetusi jäetud välja maksmata, sest ajakirjandus on seda valdkonda kirjeldanud kui kavalat taimemüügiäri, süvenemata sellesse, et kõikvõimalikud arendusinvesteeringud kümne aasta jooksul ületavad kordades taimemüügi käibe.
Aaspõllu kirjutab, et ilmselt on paljudel astelpajukasvatajatel olnud hinnaootused kõrgemad kui turu võimalused.
"Need liikmed, kes on soovinud oma marja iseseisvalt müüa oluliselt madalamat hinda pakkuvatele vahendajatele, on seda ka teinud," kinnitab Aaspõllu. Kaudselt on see tema sõnul aga mitmel juhul takistanud teiste liikmete marjade müüki.
Turvafirma OÜ K Grupp Turvateenused juht Margus Laasi on kahel viimasel aastal lubanud oma Jõelähtme lähedal asuvast astelpajuistandusest marju korjata kohalikel pensionäridel.
"Huvi on kadunud, sest A-Mari, mis lubas marjad realiseerida, on mulle seni võlgu umbes viie tonni marjade eest," põhjendab Laasi, miks ta loobus ligi kahehektarilise istanduse eest hoolitsemisest. "Las korjavad pensionärid ja söövad linnud oma kõhu täis." Laasi investeeris istanduse all olevasse maasse ja istikutesse kokku ligi miljon krooni. Samas usub ta, et pole lausa vastu pükse saanud, sest maa hind ju üha tõuseb.
Kostivere päevakeskuse juhataja Anne Kanne sõnul tundsid kohalikud inimesed paar aastat tagasi huvi, miks keegi istandusest saaki ei korista. "Suur oli üllatus, kui Laasi ütles, et ta ei taha marjade eest sentigi ja et huvilised mingu ja korjaku enda tarbeks."