Innovatsioon laos - mis see on?

Aastatagusel konverentsil "Laoseis 2006" analüüsiti Eestis tekkinud tööjõudefitsiiti ning selle mõju majandusele ja logistikale.

Tulemusena tõdeti, et tööjõu defitsiidi ja samaaegse majanduskasvu tingimustes edu säilitamiseks ning kasvatamiseks on ettevõtteil mitmesuguseid võimalusi.

Neist olulisim on innovatsioon, mille tähendus on Eesti uutes makromajanduslikes tingimustes oluliselt kasvanud.

Kui Eesti ettevõtted püüavad jätkata endist tehnoloogiat kasutades, panustada tagasihoidlikult tehnoloogilistesse uuendustesse ja rõhuda tootmismahtude suurendamisele lisanduvate tootmisvõimsuste toel, muutub Hansabank Marketsi analüütikute hinnangul täiendav kasv võimatuks, ettevõtete konkurentsivõime halveneb ja tööjõupuudus toob kaasa palkade ülikiire tõusu.

Tulemusena aeglustub Eesti majanduskasv järsult 5-6%ni ja hinnatõus kiireneb praeguse 4% asemel 5-6%ni.

Senistest efektiivsematesse tehnoloogiatesse ja eelkõige innovatsiooni investeerimine võimaldab seevastu tagada Eesti jätkuva majanduskasvu ja konkurentsivõime kasvu.

Innovatsiooni isaks peetud Austria majandusteadlase ning Harvardi professori Joseph A. Schumpeteri (1883-1950) mõiste kohaselt on innovatsioon leiutise, avastuse, uue või olemasoleva teadmise uudne kasutamine majanduslikus protsessis.

Innovatsiooni kasutamise eesmärk on konkurentsieelise, ideaalis isegi lühiajalise monopoli loomine.

Igasugune n-ö teistmoodi rakendamine majanduslikus sfääris on innovatsioon. See on võimalik ilma igasuguse leiutise või avastuseta ning viimased ei tekita iseenesest innovatsiooni, sageli ei ole neil mingisugust majanduslikku tähendust.

Innovatsiooniks on seega ekslik pidada vaid teaduslik-tehnilisi uuendusi. Innovatsiooniks ainult tehnoloogiast ei piisa, vaid kaaluma peab ka tootmisfunktsioonist lähtuvaid võimalusi.

Kui laologistiliste protsesside sooritamiseks vajalike tootmisfaktorite koguse asemel muudetakse tootmisfunktsiooni, on tegemist innovatsiooniga.

Seega saab õigusega pidada innovatsiooniks näiteks eksisteerivate laoriiulite või ladustatavate kaupade ümberpaigutust laos sellisel moel, et see toob kaasa täiendava kvantifitseeritava lisandväärtuse.

Samuti on heaks innovatsiooninäiteks ühe 4500 m" automatiseeritud ja riiulitele tugineva 24 m kõrguse välismaise lao demonteerimine ja ümberkohandamine Eestis kolmeks 5000 m" riiulitele tuginevaks 8 m kõrguseks tavalaoks.

Samuti ei piira mitte miski ladustamisega otseselt seotud tarneahela protsesside ehk lao tootmisfunktsioonide muutmist ilma riistvara või inimressursi kallale minemata.

Sageli annavad just muudatused planeerimises ning protsesside ümberkorraldamine suurima efekti. Kuidas?

Küsige endalt, millist väärtust loob kolmekuuline varude seis laos, kui tarnija suudab sama hinnaga teostada ka igakuiseid tarneid?

Seejärel analüüsige, miks sellise laovaru juures on klientide poolt tellitavate toodete osas laosaadavus madalam soovitust?

Ehk teisisõnu: miks on ladu pungil mittevajalikku kaupa, ent samas lahkuvad rahulolematud kliendid konkurendi juurde oste sooritama?

Kui leiate loomingulist mõtlemist kasutades sellise protsesside ümberkujundamise võimaluse, mis lahendab kuluefektiivselt korraga mõlemad probleemid, oletegi innovaator.

Innovatsiooni eelduseks on kaks peamist faktorit: seni teadaolevate võimaluste tundmine ning loovus. Müüt, et loovus on vaid valitud kunstnike, kirjanike ja heliloojate kaasasündinud anne, on ammu ümber lükatud.

Innovatsiooniks ehk millegi teistmoodi rakendamiseks on lisaks loovusele oluline teada sedagi, millised võimalused maailmas üldse eksisteerivad.

Teiste praktikutega kogemuste vahetamine ning järjepidev enesetäiendamine annavad vajalikud teadmised viimaste teaduslike avastuste, parimate praktikate, nüüdisaja tehniliste ning tehnoloogiliste võimaluste kohta. Uusimate teadmistega loov logistikajuht või -spetsialist on seega peamine eeldus innovatsiooni sünniks laos ja kogu väärtusahelas.

Siinkohal tuleb nõustuda Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtoviga, kelle soovitus alanud aastaks ettevõtjaile oli töötajaid mitte juurde palgata.

Pigem tasub investeerida olemasolevaisse töötajaisse, kujundades neist tulevikus tõelised innovatsioonimootorid.

Innovatsiooni nime all on pakutud küll tõstukivaba ladu, töötajavaba ladu kui ka kõrge lao mahavõtmist ja sellest madala lao tegemist.

Kui innovatsioonina käsitleda minevikus tehtud vigade parandamist või ka kunagi proovitud asjade uuesti ette võtmist, siis kindlasti see ka nii on. Samas tuleb paratamatult meelde, et alles mõnda aega tagasi oli kasutusel ka selline termin nagu uutmine ehk siis mõte, et hakkame ometi asju normaalselt tegema. Kui katkisele aknale klaas ette panna, kas see on innovatsioon? Või on tegu lihtsalt jamade likvideerimisega?

Kui vaadata ladude töö põhimõtteid ja laotegevuse aluseid, siis ega väga palju ruumi innovatsiooniks ei ole jäänud. Miks?

Esiteks. Lao tegevus põhineb moodulil: on see kaubaalus, konteiner vms, aga seda moodulit ei saa ega tohigi muuta, seega selles osas on innovatsioon võimatu.

Teiseks. Lao tööst 100% toimub põrandal: kaubad, riiulid, seadmed, tõstukid -kõik asuvad või liiguvad põrandal, seinad ja katus on vajalikud ainult kaitseks ilmaolude eest. Siin on innovatsiooniks ruumi tohutult: hakkame ükskord ometi ka Eestis ehitama ladudele korralikke põrandaid!

Kolmandaks. Ladude kõrgused, samuti pinna suurus on aja jooksul paika läinud. Ei ole mõtet ehitada 24 meetri kõrgust ladu ja siis suures innovatsiooni tuhinas seda kaheksameetriseks tegema hakata. See on kõige tavalisem ressursside raiskamine.

Neljandaks. Teatud innovatsioon võiks toimuda küll ladude asukohas, kujus ja paigutuses krundile. Kui koht ikka ei sobi, ei tasu sinna ladu ehitada. Kui krundi kuju ei võimalda teha kandilist ladu, ei tasu sellesse kohta seda ehitada.

Õiges kohas asuv normaalse kuju ja paigutusega ladu jätab innovatsiooniks piisavalt ruumi.

Autor: Illimar Paul