Tarmo Kõuts - Fanaatiline kapten elumerel

Üllatuslikult pole Tarmo Kõuts stereotüüpne karm ohvitser, vaid jätab muheda diplomaadi mulje. Veelgi enam, Kõuts on loomu poolest humanist, kuna ta oskab inimest kuulata.

"Isegi kui oponent sulle ei meeldi, ei ole sul õigust teda alandada. See ei ole kultuurne. Tuleb mõistlikult argumenteerida," peab Kõuts üheks oluliseks suhtlusmotoks.

Avalikkus on harjunud Kõutsi nägema mundris sõjaväelasena. Teisipäeval jalutab ta aga intervjuud Harku järve äärt mööda edasi-tagasi, jalas Ameerikast ostetud pühvlinahast kauboisaapad, üll kerge kevadmantel. Harjumuspärasest erinevas vormis ja rollis on ka suhtlemine sootuks vabam.

Kuid mees on pidanud väga karme ameteid, mis on andnud talle äärmiselt laia võimuulatuse.

"Kaitseväe juhtimine pole tütarlaste gümnaasiumi juhtimine. Kaitseväge peab juhtima autokraatlikult, kuigi ma ise ei pea end autokraadiks," ütleb Saaremaa ö-aktsendiga Kõuts. Esimese võimutunde sai mees kaptenina, kes laeval on sisuliselt jumala staatuses. Kapten paneb paari, lahutab, arreteerib, vallandab ja viib läbi ülekuulamisi.

Erialaselt kiiresti tippu jõudnud ehk kapteniks saanud ning seejärel merekooli rektoriks läinud mees peab end õnnelikuks. "Mind ei ole elu kibestanud," põhjendab Kõuts, miks ta pole karmi olekuga.

Merel seilanud Tarmo võttis naise 21aastaselt ära. Tal tekkis hirm poissmeheks jääda. Väljavalituks sai poolatar Velina, kellest rääkides lähevad mehel veel tänaselgi päeval silmad särama ning keda ta seltskonnaajakirjanduse veergudel inglikeseks nimetab. "Laidoneril oli ka poolatarist abikaasa," võrdleb Kõuts. Pärast intervjuud viis Kõuts Velina kaubanduskeskusse ostlema, mis Kõutsile endale kui tüüpilisele eesti mehele on vastuoksa.

Meremere elukutse tõttu mitmed keeled suhu saanud ja Nõukogude impeeriumist muud maailma näinud Kõuts jäi piirivalve juhina silma president Lennart Merile, kes kutsus teda kaitseväge juhatama. Esimesel korral ütles Kõuts ära, aga teisel korral nõustus.

"Täbar koht. Mõni laseb ta veel maha," kurtis seepeale tema Saaremaal elanud ema, kadunud Loviise Kõuts.

Aga oma tööd lõpetava valitsuse kaitseministri Jürgen Ligiga on läbisaam olnud kergelt öeldes valulik. "Ärge Ligi käest persoonilugu tehes kommentaari küsige," sõnab Kõuts. Ligi pole kunagi oma jalga ka peastaapi tõstnud.

Asi läks nii kaugele, et vastuolud kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude peastaabi vahel muutusid väljakannatamatuteks. Kõuts lahkus ametikohalt ja läks hoopis poliitikasse. "Ei ole ju saladus, et erakonnad küsivad, kas keegi kõrgetest riigiametnikest tahaks nende liikmeks saada. Ja eks minugi käest on seda küsitud, ja neid parteisid on rohkem kui üks," teatas Kõuts avameelselt aprillis.

"Ma ei pea seda demokraatlikuks, et kaitseväe juhataja läheb otse kaitseministriks," lausub Kõuts, kellele on ametit paljud parteid korduvalt pakkunud. Mehe kahjuks räägib ka sõjalise erihariduse puudumine.

Kas jahilaskmine, mis Kõutsi taas avalikkuse ette tiris, võiks olla tema peamiseks hobiks ja armastuseks? Sellest aga Kõuts miskipärast eriti rääkida ei soovi, nagu ei taha ta meenutada ühist jahilkäiku relvatöösturitega.

"Mul on hästi palju hobisid. Merel tegelesin puuskulptuuriga, algkooli ajal maalisin. Minu hobiks on pigem nüüd võib-olla hoopiski ehitamine. Näiteks suvila olen vundamendist katuseni ise püsti pannud. Kalal käin ka tihedamini kui jahil," sõnab Kõuts.

Siiski on ta varem ajakirjandusele öelnud, et jaht on tema jaoks sportlik hobi. "Ma ei ole tihe tapja, see on sisetunne: kus on sportlik huvi ja kus saak. Ma käin jahil erinevate inimestega, see on osa minu tööst," on Kõuts öelnud oma jahikire kohta.

Kuulsaks on saanud Kõutsi korraldatud nn kindralite jahid Eestis, kuhu on kutsutud kolleege Soomest, Rootsist ja kaugemaltki.

Kõuts on pärit Saaremaalt Pihtla vallast Vätta poolsaarelt. Oma perekonnanimegi on ta saanud sealsamas Vätta poolsaare kõrval asuva Kõutsi laiu järgi.

Kui vanust oli kogunenud 15 suve, oli ees teekond Tallinna Riiklikku Merekooli. Sealt algas Tarmo meremeheelu. Järgnes 20 aastat ühtejutti laevaga maailma meredel sõitmist ja tormides loksumist.

Meri on Kõutsi elu. Merel olles sai ta endale eluaegse habeme - see oli umbes 20 aastat tagasi Suurbritannia reisi ajal, mis kestis kolm nädalat läbi tugeva tormi. Kuidas sa tugevasti kõikuvas laevas žiletiga end ikka nülid.

Merel leidis Kõuts ka oma armastuse, tulevase abikaasa. Noored sattusid juhuslikult ühte laeva ja sõitsid mõned kuud koos merd - naine tegi süüa, mees oli madrus.

Ja otse merelt sattus Kõuts merekooli tagasi - sedapuhku rektoriks.

Sel ajal, kui välisreisid olid tõeline defitsiit, reisis tema läbi mitmeid riike. Kõuts, keda laevas Vanaks hüüti, ei ole ümber maailma sõitnud. Küll aga on ta 20 aasta jooksul läbi käinud kümneid ja kümneid maid. Peamiselt seilas ta Põhjamerel, Vahemerel, Lääne-Aafrikas ja Arktikas. Kõutsil on meeles esimene sadam, kus laev peatus - Dakar.

Kõuts naudib ilmselgelt vee lähedust. Kohtun minagi temaga Harku järve ääres. Uueks e-posti aadressiks võttis ta kaitseväest lahkudes enda väljamõeldud liitsõna "merenuka". Enda sõnul on tal merendus Y-kromosoomidega Saaremaalt kaasa antud.

Sõdalasepisiku võis Kõuts saada samuti juba algkoolist, kuna tollal peeti Saaremaa Pihtla algkoolis õpetaja Milvi Nelise sõnul üpriski usinasti sõjamänge naaberkooliga.

Mehel on tulnud Aafrikas reaalselt ka piraatidega võidelda. Üks ohtlikumaid juhtumeid oli Angolas, kui koguni kahel korral üritati 1,5tonnise bensiinilastiga laev õhku lasta. Mõlemal korral õnnestus miiniga akvalangist eelnevalt veest tabada. Selline vaprus tegi Kõutsist üle liidu kapteni, keda igal pool tunnustati vapruse eest.

Kõige hiljutisem tegu on Kõutsil vast rahvusvahelise paraadi korraldamine Eestis - võidupüha tähistamine suurejoonelise mereparaadiga, kuhu kutsutud külalised majutati reisilaevale. Kokku läks paraad maksma 3,2 miljonit. Kõuts püüdis raha saada valitsuse reservfondist, aga seda talle ei antud. Rahakoti pidi valla lööma Kaitseliit ning seda heidetakse Kõutsile siiani ette.

Ma olen Tarmolt hästi palju tuge saanud. Meie vanusevahe on 15 aastat ja kui mina sündisin, läks Tarmo juba merekooli.

Mäletan seda aega, kui ta hakkas välismaalt mulle ägedaid asju tooma, näiteks nukke.

Mu mõlemad vennad on isalikku hoolt üles näidanud. Aeg-ajalt tuletan neile meelde, et enam pole mind vaja kasvatada. Viimasel ajal saame Tarmoga tihemini kokku, sest kui ta töötas kaitseväes, polnud tal lihtsalt aega.

Kõuts on väga patriootlik inimene, kellele on aated väga olulised. Seetõttu on ta haavatavam, kui sellist aatelist mõtteviisi ei hinnata. Ma usun, et ta tunneb muret Eesti noorte patriootilise kasvatuse pärast. See on üks tema iseloomust lähtuvalt üks põhjuseid, miks ta on viimasel ajal sattunud keerulistesse olukordadesse.

Lennartiga (Lennart Meri - toim.) said nad üsna hästi läbi. Nende omavaheline läbikäimine oli üpriski tihe.

Kõuts on läbi ja lõhki Eesti meremees. Olen temaga nii reservohvitserina kokku puutunud, jahil käinud kui ka poliitilistel teemadel arutanud.

Ta on laia silmaringiga elukutseline meremees, kel on hea ülevaade kogu meie ühiskonnast. Loogilise jätkuna on ta jõudnud etappi (Riigikokku - toim.), kus oma kogemused edasi anda.

Ma ei ole temaga eraelu ega tööasjadega seoses kokku puutunud. Kuid meie kohtumised on olnud seotud ühiskondlike funktsioonidega, näiteks vabariigi aastapäevad.

Ta on jätnud igati sümpaatse ja asjaliku mulje, nii sõjaväelase kui ka riigimehena. Uueks aastaks on ta alati kaarte saatnud.

Mina Tarmot isiklikult ei õpetanud. Aga tean tast nii palju, et ta oli tasakaalukas ja heatahtlik poiss, kes õppis korralikult. Ema oli tal koolis kokaks ja ta oleks saanud alati ema juurde pöörduda, kui omavahel tülli mindi. Tarmo aga seda ei teinud, ta sai endaga ise toime.

Koolis olid meil tol ajal ka igasugused sõjamängud. Sukast tehti granaadid, papist tank ja sõda peeti naaberkooliga, mis üldjuhul lõppes viigiga.