Kadri Land sulatab jääd Tallinna ja Rootsi vahel

"Ma mõtlen sellele," lubas Kadri Land eelmise aasta jaanuaris Tallinki juhile Enn Pandile, kes tegi talle ootamatult ettepaneku hakata juhtima Rootsis asuvat kontorit. Siiski ei kaalutlenud Kadri eriti pikalt, sest ajakirjanikutöö Rootsi Raadios hakkas end ammendama ning mõttes otsis ta juba tööd mõnes Eesti firmas.

"Sisetunne ütles, et mida mul ikka on kaotada - Tallink on edukas ja tuntud ettevõte. Kui oleksin tol ajal teadnud, et poole aasta pärast ostab Tallink Silja Line'i laevafirma ja mul tuleb hakata väga erineva kultuuriga firmasid ühendama, oleksin ehk rohkem kõhelnud, et kas ma siiski endale liiga suurt tükki ei hammusta."

Õnneks oli Kadri selleks ajaks piisavalt kaua Tallinkis töötanud, et firmat ning enda juhivõimeid usaldama hakata. "Kui juhtkonnaga pärast Silja ostu koosolekul arutasime, kuidas edasi minna, siis võeti loomulikuna, et mina hakkan vastutama Rootsi kontorite ühendamise eest. Mulle ei tulnud mõttessegi, et võiksin nüüd äkki reelt maha astuda ja kriitilisel hetkel meeskonda alt vedada."

Siiski osutus Eesti ja Rootsi ärikultuuri kokkuviimine oodatust kõvemaks pähkliks. Siljas töötasid valdavalt pika staažiga inimesed, kes olid harjunud nautima soliidset ja luksuslikku elu. Tallinkis hoiti aga kulusid kontrolli all ja paljud Silja töötajatele võimaldatud hüved tundusid raiskamisena.

"Muidugi hakkasime esmajärjekorras luksuslikke kulusid piirama, aga millestki loobumine on alati raske. Kui aastakümneid mugava eluga harjunud inimestele öelda, et nüüd on asjad teistmoodi, tekitab see trotsi ja vastuseisu," räägib Land kahe laevafirma kultuuri kokkupõrkest.

Kuigi Rootsi ametiühingutest on palju räägitud, ei kujutanud Kadri siiski ette, et selle tegevusest võib nii palju pahandust tekkida. Pikaajalist töötajat on Rootsis pea võimatu koondada, sest seaduse järgi tuleb alustada lühema staažiga inimestest. Kuna Tallink on tunduvalt noorem firma, siis paratamatult pidid lahkuma esmajärjekorras sealsed töötajad.

Siiski hakkavad ajapikku emotsioonid vaibuma ja uus energiline juht kogub tasapisi poolehoidjaid. Ka mõned Silja töötajad on tunnistanud, et koos Tallinkiga on juurde tulnud spontaansust ja edasiminekut. Aga inimestel on raske harjuda mõttega, et nüüd tulevad eestlased ja hakkavad kõike seda muutma, mida nemad on aastakümneid teinud ja õigeks pidanud.

Kadri pole siiski loomult muretseja tüüp, kes pidevalt tumedaid stsenaariume silme eest läbi laseks. "Ootamatuid olukordi tekib iga päev ja praegu tundub lihtsam elada põhimõtte järgi: probleemidega tegelen siis, kui need on käes. Kui hakkasin õhtuti mõtlema, et mis kõik homme tulla võib, siis küll kaua vastu ei peaks."

Ühe esimese asjana muutis Kadri ära töötajate asukohad. Eelkõige tahtis ta sama valdkonna töötajad kokku viia, aga ühtlasi löödi sellega segi ka Tallinki ja Silja inimesed. Kadri üllatuseks läks kolimine rahulikult ja keegi avalikult ei protestinud. "Ise poleks ma küll nii rahulikult oma töökoha muutmisesse suhtunud. Kindlasti oleksin kaua ja valjuhäälselt oma pahameelt avaldanud," oli ta valmis suuremaks vastuseisuks.

Kõik ümberkorraldused ei lähe siiski nii libedalt, kuid tasapisi püüab Kadri jõuda iga töötaja motivatsioonis selgusele. "Üks töötaja näitas mulle pidevalt välja suhtumist, et teen täpselt nii palju, kui nõutakse, ja siis, kui kästakse. Olin kindel, et ta peab mind väga jubedaks inimeseks. Juhuslikult aga olin sunnitud talle andma hoopis uut laadi ülesande ja vaatasin üllatusega, kuidas ta äkki särama lõi. Mõne aja pärast tunnistas ta mulle, et tal on hea meel, et asjad lõpuks ometi õiges suunas liikuma hakkavad. Sain aru, et inimene polnudki minu veendunud vastaline, vaid hoopis vales kohas ja valede ülesannete peal."

Siiski pole jää kerge sulama. Kuigi reede õhtuti on hakanud firmas kujunema tore traditsioon koguneda pärast tööaega ühte ruumi juttu ajama. Samas paneb Kadri tähele, et ikkagi veel moodustuvad Silja ja Tallinki töötajatest eri seltskonnad. Aga ka Kadrile lipsas jutu sisse, et "meie" teeme asju nii ja Tallinki laevad on endiselt südamelähedasemad kui Silja omad. Siiski usub ta, et mida enam ta Silja inimesi tundma õpib, seda omasemaks ka need laevad muutuvad.

Igatahes võivad töötajad arvestada, et neil on otsekohene juht, kes räägib asjadest keerutamata. Kadri vihkab ümber nurga või selja taga rääkimist. "Kuigi eraelus ja pere seltsis kähvan ehk liigagi kiiresti oma arvamuse välja, hoian end tööl tagasi ja eelistan inimesega nelja silma all rääkida."

Kadril vedas, et tal õnnestus enda meeskonda kutsuda Ats Joorits, kellega ta Ameerika Hääles töötades heaks sõbraks sai. "Ka pärast seda, kui Ameerikast Rootsi tulin, jäi ta mulle inimeseks, keda usaldan ja kellega tihti Skype'is pikalt rääkisin. Meil on omavahel lihtne, sest mõtleme ühtemoodi ja ma ei kartnud, et äkki koos töötamine meie sõprust vähendab. Teadsin, milline ta on töösuhetes, ja olin kindel, et sobime omavahel."

Ameerika Häälde sattus Kadri tööle biokeemikust abikaasa töö tõttu. Ka Kadri õppis Tartu ülikoolis füüsikat ja kuna 80ndatel oli ühiselamus õppe- ja seltsielu tihedalt põimunud, tuli abielu sama teaduskonna noormehega loomulikult. Kadri unistus oli saada õpetajaks. "Aga pean tunnistama, et hakkasin õppimist nautima alles ülikoolis. Mulle sobib iseseisvus. Äkki oli kogu vastutus oma elu eest minu õlgadel ja keegi ei elanud kukil, et kas sul on õpitud ja miks sa tunnis ei olnud."

Pärast lõpetamist jäigi ta ülikooli juurde füüsikaõppejõuks, kuid 90ndate alguses läks keemikust abikaasa Tiit Stockholmi doktorantuuri ja Kadri järgnes tütre Keiu-Kärdiga talle mõne aasta pärast.

Esimese asjana võttis ta käsile rootsi keele õppimise ja astus täiskasvanute gümnaasiumi, kus tuli käia kuus tundi päevas. Siiski ei saanud ta kaua keelt praktiseerida, sest abikaasal avanes võimalus teha järeldoktorit USAs ja 1994. aastal sõidetigi ookeani taha.

Ameerikas koliti pealinna Washingtoni naaberosariiki Marylandi, kust paljud elanikud käivad pealinnas tööl. Ka energilise loomuga Kadri ei suutnud jääda koduperenaiseks, sest talle pakuti Ameerika Hääle raadios tööd ja sellisele võimalusele oli raske ära öelda. "Istusin kõrvuti Harri Tiido, Neeme Raua, Ats Jooritsa ning Markus Larssoniga ja sellest sõpruskonnast tunnen siiani puudust. Ats Joorits kinnitas siiski, et see pole tavaline, et töökaaslased on ka sõbrad, ja pigem oli meie seltskond ebatavaline. Kuid eks välimaal hoiavad eestlased ikka rohkem kokku."

Ajakirjanikutöö sobis Kadri energilise ja otsekohese loomuga. "Sain endale õiguse küsida võõrastelt inimestelt küsimusi, mida muidu iialgi ei julgeks või mille peale vastataks kohe, et mis see sinu asi on. Sellest on abi ka juhitöö juures, sest tihti tuleb ka töötajatelt ebameeldivaid küsimusi esitada."

Ameerikas oli tunduvalt lihtsam kohaneda kui Rootsis, sest Washingtonis elab palju välismaalasi ja neid võetakse kiiresti omaks. Rootslaste rahvustunne on sarnaselt eestlastega tugev ja sisserännanutel rahvusasjades suurt sõnaõigust pole.

Tütar Keiu-Kärt sattus tuttavate kinnitusel täiesti juhuslikult väga heasse riigikooli. Tavaliselt pannakse Ameerikas hea hariduse nimel laps erakooli, mis aga maksab väga palju.

Keerulisem oli hakkama saada ameeriklaste ülihoolitsusega laste suhtes. Alla 12aastast last ei tohi seal teatavasti üksi koju jätta ja selle eest võidakse välisriigi kodanik maalt välja saata.

"Kuna käisime mõlemad tööl, siis oli meie tütar välja koolitatud - kui keegi naabritest trepikojas viibib, ei tohi ise võtmega ust avada, sest see oleks otsene vihje, et kedagi teist pole kodus. Õnneks elasime erinevalt tavalisest ameerika perekonnast kortermajas. Tütre Islandilt pärit klassiõde tuli aga tihti pärast kooli tema juurde, sest ta elas eramajas, kus naaber võis iga hetk aknast näha, et ta ilma täiskasvanuta majja siseneb.

Vaatamata sellistele pisiasjadele, hakkas elu Ameerikas väga meeldima. Töö raadios oli põnev ja eestlastest kujunes välja sõpruskond, kellega Kadri Eestis poleks ehk kunagi tutvunud. Näiteks tollase suursaadiku Toomas Hendrik Ilvese juures käis koos värvikas eestlaste seltskond, keda töö või isiklik elu oli sinna toonud. "Välismaal hindad teist eestlast ikka rohkem ja oluliseks saavad ka pisiasjad, mis on kodumaaga seotud. Näiteks, kui keegi käis Eestis, pidi ta kindlasti kaasa tooma Salvesti seljankat ja mustikakisselli. Siis kogunes tema juures eestlastest "supiteater", kes kodumaalt toodud kraami ühiselt nahka pistis."

Siiski sai viie aastaga ka see eluetapp läbi, sest Tiit kutsuti tagasi Stockholmi Ülikooli ja Kadri hakkas tööle Rootsi Raadios.

Siis tahtis Kadri täide viia oma kaua mõtetes olnud soovi sünnitada teine laps. Kuigi ta on alati mitut last soovinud, lükkas ta järgmist võimalikult kaua edasi, sest esimese lapsega tekkis rasedustoksikoos ja arstid hoiatasid, et suure tõenäosusega läheb järgmise lapse saamine sama raskelt. Kadri jaoks tähendas see poole raseduse ajast haiglas lamamist ja tilgutite all olemist. Siiski tundis ta 38aastaselt, et enam pole võimalik last kuhugi edasi lükata.

Kuigi ka teise raseduse ajal tundis ta end enamasti väga halvasti ja jooksis arstide vahet, pole ta seda kahetsenud, sest teine tütar Triine-Marie on praeguseks juba nelja-aastane ning pakub rõõmu kogu perele. Palju on aidanud lapse kasvatamisel Kadri Eestis elav ema, kelle juures Triine-Marie meelsasti käib. "Ta räägib kõigiga ainult eesti keeles, ka rootslastega," näeb Kadri tütres juba põhimõtteid tekkimas.

Vanem tütar Keiu-Kärt on juba 18aastane ja plaanib minna õppima Šotimaale ärijuhtimist. Kadri pole elukutsevalikut mõjutanud, sest tütar on harjunud iseseisvalt mõtlema. Kuigi tütar on enamiku oma elust välismaal viibinud, on kodus alati räägitud eesti keelt ja ta ei välista, et võiks tulla ema soovitusel paari aasta pärast Tartu Ülikooli õpinguid jätkama.

"Vahel vaatan, et ta on ikka hoopis mõistlikum ja vastutustundlikum kui mina tema vanuses. Meil on kokkulepe, et kui ta kuhugi läheb või kauemaks jääb, siis annab ta sellest teada ja hoiab mobiili sees. Nüüd helistab ta tihti hoopis mulle ja kontrollib, kus ma õhtuti kaua olen," kurdab Kadri.

Ostlemas nad koos käia siiski ei saa, sest ema ja tütre riietumismaitsed lähevad praegu täiesti lahku. "See on jube," naerab Kadri tütre viimasel ajal tekkinud stiili, "äkki on ta hakanud kandma sitse ja satse. Mulle pole selline stiil kunagi meeldinud. Pigem ostan praktilisi riideid, satsid on mulle alati naljakad tundunud."

"Ta ostab jah selliseid vanainimese riideid," torkab tütar. "Ja käia meeldib talle ainult ehituspoodides ning mina pean teda pidevalt ootama."

Remonditöö on Kadrile alati olnud põnevam kui koristamine. Kraani vahetamine pole talle mingi probleem. Ja augu seina puurimine ja pildi ülesseadmine käib tema käes kähku.

Pesemata nõud võivad aga tema poolest seista rahulikult kraanikausis, sest ta juba teab, et abikaasal lööb niikuinii välja biokeemiku puhtusearmastus ning ta suundub otsustavalt neid esimesena pesema.

Samas on mees juba harjunud, et Kadri ootamatult kodus midagi parandama või ehitama hakkab. Ta toob rahulikult Kadrile soovitud mutrivõtme või seisab kõrval ja ulatab naelu, sellal kui Kadri lampi vahetab või riiulit seina kinnitab.

Ka on Kadri alati nõus raha kulutama vanadele asjadele. Paari aasta eest ostis ta Tallinnas Tatari tänaval asuva 100aastase puumaja, mida ta tahab säilitada ja sisustada võimalikult ajastutruult. Hiljuti õnnestus tal Rootsis osta vana malmahi, mille ta viimase laevareisiga Eestisse tiris ja loodab kunagi kasutama hakata. Ka vanade põrandate seebitamise tehnoloogiast võiks Kadri pikalt rääkida, juhul kui keegi teda kuulata viitsib.

Lähedased on tema hobiga harjunud, kuigi tütar mehega tema kirge ei jaga. "Kord randa minnes vedasin endaga kaasa vana aknaraami, mida oli hea päikese käes lihvida. Pere püüdis küll teha nägu, et nad ei tunne mind. Samas aga tuli üks naine minuga rääkima ja rääkisime pikalt vanadest asjadest ning sellest, kui oluline on neid säilitada."

Muid hobisid Kadril eriti polegi. Kuna tööl on teravaid elamusi niigi palju, eelistab ta vabal ajal nokitseda omaette näiteks vanade akende kallal või lugeda raamatuid, ikka vanadest majadest ja restaureerimisest.

"Kadri on väga tugev pealekäija ja läbirääkija, kui tahab midagi saavutada. Ka siin juhtus nii, et kõige lõpuks tuli ta välja sellega, et kuidas sa siis aru ei saa, kui tore meil kahekesi oleks ka siin koos töötada, mäletad, kui hästi meil läks kõik need aastad Ameerika Hääles. Siis langetasingi otsuse.

Me ei tunneta teineteise puhul ülemuse-alluva suhet. Arutame ja vaidleme üsna avatult ning käime sellega paljudele närvidele.

Lääne ühiskonnas, eriti USAs, on levinud arusaamine, et üksik isik on automaatselt tugev, arvatakse, et juht peab üksi olema, sest ainult nii on ta tugev. Kui kaks inimest nii hästi omavahel läbi saavad nagu meie, muututakse kahtlustavaks. Aga me ei hooli sellest. Tunnetame, et oleme kahekesi koos tugevad ja moodustame koos hästi toimiva tiimi. Mõelgu teised, mida tahavad.

Kadri on kiire mõtlemise ja analüüsivõimega juht, eriti meeldib talle kõikvõimalike graafikutega vehkida. Pole midagi öelda, tabelite lugemisel annab ta paljudele meestele silmad ette. Kui talle järele ei anta, siis kasutab ta meelsasti surnuks argumenteerimise taktikat. (Mul on siinkohal oma võtted, kuidas niisugusel puhul surmavast haardest pääseda.) Niisugust lihtsalt ümmargust müügimehe juttu ei oska ta vahutada.

Seega on Kadri väga tore inimene, üks koht on aga siiski, kus ta lihtsalt nõiaks muutub, ja see koht on köök. Läheme seal kohe nugade peale. Oleme ühiste pidude käigus palju koos süüa teinud, kahjuks läheme köögis aga isegi kartuli maitsestamise pärast karvupidi kokku. Kadri lihtsalt teeb kõike valesti. Aga õnneks läheb meil viha ka kiiresti üle."

Nägin Kadrit esimest korda kümme aastat tagasi Ameerika Hääles. Läksin kohtuma Ats Jooritsaga, kuid väravasse tuli mulle vastu pikas sinises kleidis Kadri. Ta oli esmapilgul üsna vagur, sõbralik ja uudishimulik, aga väike kurat istus ikka silmas. Olen kindel, et ta mõtles mulle vastu tulles, et "vaatame üle, mis loomakesega on tegemist!". Igatahes meil kohe esimesest hetkest klappis, tema pere ja teiste sõpradega ka. Kadri veab oma uued sõbrad kohe igale poole kaasa, nii et välgukiirusel on sul ülevaade ka sõpruskonna vanadest kaladest.

Pean teda kõige sirgjoonelisemaks ja õiglasem inimeseks minu tutvusringkonnas. Kadriga ei pea nägusid tegema ja varjama, kui midagi kehvasti on läinud. Ta pressib selle sult nagunii loetud sekundite jooksul välja.

Kui oled mõne lolluse teinud, siis ta teatab selle sulle otse välja ja võid kindel olla, et ka kogu sõpruskond saab teada, milline loll oled sa olnud. Aga kuna Kadril on üliarenenud üle vindi keeramise oskus, siis etendab ta kogu situatsiooni nii paksudes värvides, kasutades ülinaljakaid võrdlusi, et pahandada tema peale ei saa. Tegelikult mulle ei meenu kordagi, et Kadri peale tõeliselt vihastanud oleksin. Ma arvan, et ta on seda tüüpi inimene, kes meelega kellelegi haiget ei tee.

Minule kõige uskumatum asi oli see, kuidas ta oma vanematekodus pliidi välja lõhkus. Eks talle käis närvidele, et väikeses köögis on suur puupliit. Kui ema-isa ära olid, siis ta lihtsalt võttis suure haamri ja lõhkus üksinda pliidi välja. Sirgelt! Nüüd on selle koha peal seinal armas keraamilise plaadi tükikestest mosaiik, mille ta ka ise oma kätega meisterdas.

Fotod: Indrek Susi, Raul Mee