Suhkrul töötav patarei võib olla
taastuv ning loodussõbralik energiaallikas, mida maailm on ammu otsinud.
Varem vesiniku kasutamist uurinud USA Saint Louisi ülikooli keemiaprofessor Shelley Minteer hakkas suhkru kui energiaallika vastu huvi tundma pärast seda, kui oli mõistnud, et suhkrust etanooli tegemise asemel on energeetiliselt mõistlikum kasutada otse suhkrut, kirjutas The Guardian.
Kuigi suhkru kasutamine elektri tootmiseks võib tunduda üllatav, pole see tegelikult nii uudne mõte. St Andrewsi ülikooli keemiaprofessor Peter Bruce ütleb, et glükoosil põhinevaid energiakandjaid on kirjeldatud varemgi, kuid möönab, et Minteeril on õnnestunud leida uus lähenemine.
"Uus näib olevat suhkur ning ensüüm, mida kasutatakse suhkru lagundamiseks. Kuid liitiumpatareide asendamisest oleme me veel väga kaugel. Kasutegur on praegu väga väike - teistest patareidest kümme kuni sada korda väiksem," ütles ta.
Sellest hoolimata on Minteer veendunud, et tema loodud patarei on kõige pikaealisem ning omalaadsete hulgas võimsaim. Suhkur (nagu ka glükoos) varustab energiaga kõike elavat andes energiat mitmetes ensüümide poolt juhitud protsessides. Minteer võttis aluseks oma varasemad tööd biokeemiliste sensorite alal ning suhkrupatarei - bioloogiline energiaallikas oligi sündinud.
"Biokütuse element on patarei, mida saab täiendava kütuse abil uuesti laadida ning mis kasutab valke biokatalüsaatoritena saamaks keemilistes reaktsioonides elektrienergiat," ütles Minteer. "Jutt on valkudest, mille me eraldame bakteritest ning kartulitest. Need paigutatakse elektroodide pinnale, et kasutada suhkru oksüdeerumisel tekkivat elektrienergiat. Umbes postmargisuurused elektroodid paigutatakse suhkruvette.
Oluline on, et mikrogramme kaaluvad ensüümid ei ujuks elektroodidelt minema. Minteer valmistas elektroodid 30-100 mikroni paksusest süsinikulehtedest ning ensüüme hoiab paigal veelgi õhem kiht polüsahhariide. See võimaldab suhkrul pääseda läbi rakumembraani, hoides samal ajal ensüümidele vajalikku pH-taset.
Suhkur on väga keeruline molekul ning sellest energia saamine nõuab väga kompleksset keemilist mehhanismi. Esmalt tegi Minteer katseid magusate karastusjookidega, kuid leidis seejärel, et parim on tavaline valge suhkur. Ning mis on selle keemilise protsessi peamine kõrvalprodukt? Vesi.
Praegu kasutab Minteer oma laual asetsevat patareid selleks, et anda elektrit väikesele taskuarvutile ning ta eeldab, et patareis jätkub suhkrut veel aastateks. Iga rakupatarei annab umbes 0,75 voldist pinget, kuid patarei eluiga on tavapatareist kolm või neli korda pikem.
Ühe tavalise 1,5-voldise patarei asendamiseks tuleb kaks rakupatareid kokku panna, kuid hetkel on veel vaja teha tööd selle nimel, et uudne patarei oleks ka suuruselt meile tuntud 1,5-voldise AA-patarei suurune.
Suhkrupatareide kommertskasutusse tulekut pole oodata mitte enne kolme kuni viit aastat. Leiutaja näeb tulevikus mobiililaadijat, mis on sarnane praeguste kiirlaadijatega, kuid millele vajalikku voolu toodab suhkrulahus.
"See oleks hea esimene lahendus, sest võrreldes näiteks laptopi patareiga, kus on tarvis mõelda sellele, kuidas suhkrukütus jõuaks patarei kõigisse osadesse," ütles Minteer.
Hetkel kuum
Linn tahaks ka, aga odavamalt
Southamptoni ülikooli professor Phil Bartlett, kes kuulis hiljuti Minteeri loengut väidab, et andmed on totaalselt ülehaibitud.
"See ei löö tehniliselt läbi ega ole ka uuenduslik," ütles ta. "On olemas palju paremaid töid, mida on avaldanud teised töörühmad." Barletti arvutuste järgi vajaks mobiiltelefoni laadimiseks vajalik kahe vatise võimsusega patarei umbes nelja ruutmeetri suurust elektroodipinda.
On teisigi biopatareisid - USA Massachusettsi ülikooli professor Derek Lovley on loonud samasuguse mikrobioloogilise patarei, mis hoiab töös taskuarvutit.
Suurbritannia Bristoli robootikalaboris on loodud minirobot, mis kasutab suhkru ja E. coli bakteri poolt toodetud energiat. Professor Chris Melhuishi sõnul asub järgmine robot - Ecobot II energiat ammutama sootuks veidrast allikast - surnud kärbestest.
"Voolu saab küll üsna vähe, kuid 30 aastat tagasi olid ka päikesepatareid üsna vähese tõhususega," põhjendas Melhuish.
Sõltumata sellest, kas kasutada halvaks läinud puuvilju, suhkrut või isegi kärbseid, taastuvate energiaallikate eelis tavaliste patareide ees näib selge.
Londoni Imperial kolledži professor Tom Welton ütleb, et surve leidmaks energiaallikad, mis ei sisalda raskemetalle on suur. "Erinevate alternatiivsete energiaallikate leidmine on oluline ning suhkrul on siin mitmeid eeliseid."
Järgmisena asub Minteer testima, kuidas mõjub erinev temperatuur ensüümide elueale ning patarei tootlikkusele. Kui kõik läheb korda, siis omandab kohvilauas lause - kas üks või kaks tükki suhkrut sootuks uue mõõtme.
Loe ka teisi
Novaatori uudiseid.