Kahe näoga pronksmees

Nõukogude monumentidest on täismundris sõdur, automaat seljas ja aurahad rinnas, olnud algusest peale eestlaste enamikule eriti raskesti seeditav. Maa taasvallutajad püstitasid selle oma võimu sümboliks.

Pronksi valatuna ja kivisse raiutuna triumfeeris mälestusmärk pikkadel aastakümnetel väikerahva iseolemise hävitamist suurrahva poolt. Sovetiajal loetles see Punaarmee ohvitsere ja sõdureid, kes olevat Tõnismäele maetud. Eranditult kõik tulid Peipsi tagant.

Surnutega ei sõdita. Kui haljasala oleks jäänud - nagu tosin aastat tagasi tõsimeeli üritati - Teises maailmasõjas langenute ja hukkunute mälestuspaigaks, leppinuks enamik nii sõdurikuju kui ka muu juurdekäivaga. Paraku nii ei läinud.

Mida pronkssõdur Eestis elavatele venelastele tähendab? Võitu mõistagi, on vastus kiire tulema. Võitu fašistliku Saksamaa üle 62 aastat tagasi. Aga kas veel midagi? Seletused muutuvad ebamääraseks, aga seda selgemat keelt räägib momendi ümber toimunu. Sest taas on esiplaanile nihkunud müüt vabastamisest ehk voin-osvoboditel iseloomulikus nostalgilises soustis.

Aasta-aastalt järjest provokatiivsemalt on 9. maidel ja 22. septembritel dekoreeritud Tõnismäge Vene ja Nõukogude imperialismi kõrgperioodide riiklike sümbolitega. Rääkimata möödunud nädalast, kus roppu sõimu eestlaste ja meie valitsuse aadressil saatsid "CCCP 4ever" tüüpi loosungid ja pidev skandeerimine: "Rossija, Rossija, Rossija!"

Minevikus on idanaaber korduvalt vabastanud eestlased Eestimaa käekäigu üle otsustamisest. Need Moskvas, kelle jaoks XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks oli N Liidu lagunemine, ei saa olla rahul Eesti pingutustega muutuda euroopalikuks demokraatiaks. Meie edasiliikumisele on vahetpidamata kaikaid kodaratesse loobitud. Seni tagasihoidliku eduga.

Kas nüüd viimaks leiti vahend, mis lööb valusalt ja halvavalt? Suurvene šovinismi seemnete külv Eestis sündinud venelastesse annab tõeliselt laastavat saaki.

Venekeelsed moodustavad Eesti elanikest ligi kolmandiku. Kurb tõdeda, aga viieteistkümne aastaga ei ole too suur ja kirju seltskond suutnud genereerida juhte, kelle sõna maksaks. Veel kohutavam: viimastel päevadel ei ole nende hulgast esile kerkinud kedagi, kes näeks oma missiooni tule kustutamises. Märgatav osa vene noori ei ole rahul. Aga mida nad tegelikult tahavad? Ja kellelt küsida? Kas tõesti seda, et nende sünnimaa oleks lõhestunud riik, äpardunud nii poliitiliselt kui ka majanduslikult?

Mida peame meie, eestlased, maksma, et taastada näilinegi stabiilsus oma riigis? Kui kalliks läheb kergemeelsus, millega poliitikud on suhtunud Kremli irratsionaalsesse vaenulikkusse Baltimaade vastu ja idanaabri võimesse manipuleerida kohalike venelastega?

Mullu kevadel õnnestus koolitatud provokaatoritel viia kahe etnilise kogukonna äärmuslased Tõnismäel eriti ärritavasse kollisiooni. Ja toonase valitsuse kahele rivaalitsevale partnerile viirastus võimalus kasvatada toetajate hulka Riigikogu valimistel.

Reformierakond lubas paigutada sobimatu monumendi linna keskelt mujale ja lootis osa neid varem eiranud rahvuslasi endale tõmmata. Keskerakond asus ajaloolist mälestusmärki kaitsma ja manifesteerus venekeelsete poliitiliseks esindajaks.

4. märts kinnitas panuste tulemuslikkust. Mõlemad parteid said hääli ja riigikogukohti rohkem kui eales varem. Aga siis saabus 26. aprill.

Autor: Enn Soosaar