Särasilmne tandem teeb pulmadest muinasjutu

Esmapilgul võib tunduda kohatu võrrelda naise kauneimas eas Annika Metslat (35) ja Jana Särgleppa (38) lasteraamatu kangelastega, kuid nende naiselikkuse ning ettevõtlikkuse tagant kumab just see lapsemeelne särasilmsus ja usk, et imesid võib juhtuda igal sammul ning spungi leidmine polegi keeruline, kui hästi ja hingega otsida.

"Like girls from the next door," iseloomustab neid pisut pööraseid tüdrukuid kauaaegne koostööpartner ja sõber, fotograaf Kaupo Kikkas.

Tänaseks Eesti kõige tuntumaks ja tunnustatumaks pulmakorraldusfirmaks tõusnud Annilille Peoteeninduse omanike Annika ja Jana tandem sai hoo sisse juba 25 aastat tagasi, nii et kui tegu oleks abielupaariga, võinuks nad näiteks hiljuti Las Vegases ülemaailmsel pulmafotograafide messil (WPPI) olles oma hõbepulmi tähistada. "Annikal on kuldsed käed ja mul kuldne aju," naerab Jana, vaadates tagasi aega, mil kaks Pelgulinnas diskotantsutrennis tuttavaks saanud last otsustasid luua oma firma. Aasta oli siis 1994 ning tüdrukud selleks ajaks üheskoos ära söönud puuda või rohkemgi soola.

Lillekasvatust õppinud Annika oli vaatamata oma noorusele juba jõudnud võita floristina auhinnalisi kohti üheksakümnendate alguse populaarsetel lillepidudel. Ühel päeval saabus ta õhinal Jana juurde ja teatas, et nüüd teeb ta oma lillepoe.

Annikale vanema õe eest olnud Jana imetles küll väikese sõbranna kunstimeelt ja fantaasiat, kuid taipas kiiresti pisemal kratist kinni haarata, sest teadis, et oma äriks ei piisa ainult ideedest. Oli vaja ka majanduslikult mõtlevat aju. Ning selline aju oli olemas Janal, kes oli Annika teadmata asunud EBSi, nagu ta enese üle nalja visates ütleb, "direktoriks õppima". Lisaks veel juhiomadused, mis ei lase muinasjuttudel reaalses maailmas kaost tekitada.

Just Jana oli see, kes lõi hiljem peoteeninduse paberimajanduses korra majja ning tänu kellele said seni nii ja naa arveid esitanud pulmaisadest FIEd.

"Mina hõljun ringi, Janal on karmilt asjad paigas," tunnistab Annika suurte silmade särades ning on õnnelik, et tänaseks on nad Annilillega sellisel järjel, et tema saab tegelda oma tõelise kire ja kutsumuse - fotograafiaga ning et Jana on valmis teda selles toetama ja kogu juhtimise enda õlule võtma.

13 aastat tagasi olid aga mõlemad oma äri luues tõelise väljakutse lävel ja ega nad tegelikult päris hästi teadnudki, mis neid ees ootab. Õiget firma nimegi polnud. Pabereid läks vormistama ühine sõber, kellele tüdrukud kümme nime kaasa andsid. Tuli välja, et ükski neist ei läinud komisjonis läbi ja nii pakkuski sõber kiiruga laest võttes, et olgu siis Annilill.

Selle nimega saab siiani nalja. Kes arvab, et kusagil on tädi Anni perenimega Lill, kes väidab surmkindlalt, et teab Annilillest seda Annit.

Jana ja Annika on algusest peale mõelnud suurelt ja sellele vastavalt tegutsenud, kartmata ise käsi sõnnikuseks teha. Samas ei trügi nad oma isikuga esiplaanile ega taha teha enesele liigset reklaami.

Firma alguses olid aga mõlemad tuult täis. Nende lillepoed ilutsesid suurtes kaubanduskeskustes, milliseid võis tookord ühe käe sõrmedel üles lugeda ning lilleletid olid niisama uhked kui tänapäeval, mil see äri on tunduvalt kõrgemale tasemele tõusnud. Mõne aja pärast otsustasid võitlejahingega romantikutest sõbrannad, et on saabunud hetk, mil tuleks pealinna lillelisemal tänaval näidata head maitset ja stiili. Nad võtsid endale Viru väravate juurde müügiboksi ja lootsid suurt kunsti pakkuda. Selgus, et seal seda ei vajata ning pärast tõusulaineid saabus esimene arusaamine, et oma lillepoe pidamine on natuke keerulisem tegevus kui lapsepõlves Pirita lillekasvatussovhoosis nelkide lappamine ja pikkuse järgi rivistamine. Tookord tahtis Annika nii kangesti koos Janaga tööle saada, et luiskas end vanemaks. Nüüd tuli pingutada selleks, et Viru tänava lilleputka kahjumit tasa teha. Eelarves laiutas must auk, sest Jana ega Annika polnud suutnud tsellofaani pakitud keedetud roose müüa. Lõpuks rabasid mõlemad leti taga miinuskraadides, et võlgu tasuda.

Naised tunnistavad, et kui nende kõrval poleks olnud kannatlikke mehi, kes aitasid eelarvet lappida, poleks nad ehk jätkata suutnud. Õnneks on abikaasad rahulikud ja mõistvad ning taluvad, et nende pöörased tüdrukud on nagu laulatatud ka teineteise ja oma tööga.

Pärast ellujäämiskursusi Viru tänaval said Jana ja Annika kenad ruumid Pärnu maanteele õnnepalee kõrvale. Siis otsustasid nad haaret vähendada ja teha ilusalt ning südamega.

Peagi tekkis püsiklientuur ja poodi tuldi just leti taga olevate Jana ja Annika pärast.

"Nad suhtlevad hästi koduselt, kuid samas professionaalselt," ütleb Kaupo Kikkas, kes esmalt tutvus Annikaga, kui ta tema lilleseadeid pildistas.

Kuna vaid mõnesaja meetri kaugusel käisid noorpaarid abieluks avaldusi sisse viimas, oli üsna loomulik, et pulmakaunistuste ja pruudikimbu saamiseks astusid nad läbi ka Annilillest ja üha enam hakkasid Jana ja Annika sattuma pulmadesse.

"Vaatasime kõrvalt ja mõtlesime, mida teeks teisiti," meenutavad nad pulmapisikusse nakatumist. Peagi sai nende poest infopunkt, kuhu fotograafid jätsid teateid ja õhtujuhid määrasid kokkusaamisi pruutpaariga.

Lõpuks oli infopagas nii suur, et Annika ja Jana oskasid ise üht-teist soovitada. Tekkis andmebaas ja nad otsustasid hakata oma teadmiste eest raha küsima. Aasta oli 1996.

Kauaaegne koostööpartner Artur Raidmets ütleb, et Annilille tüdrukutega võib luurele minna. "Minu arvates on nad oma alal Eestis kõige profimad. Neil on kõva kogemus ja värsked ideed. Siia alla käivad nii stiilid, kohad kui ka kujundus."

Raidmets sõnul on Janal ja Annikal hea huumorimeel ja kaameli kannatus. Pingelistes situatsioonides suudavad nad asju kiiresti ümber mängida.

"Jamasid, kust välja tulla, on olnud küll ja küll," naeravad naised. "Enamasti jäävad ebameeldivad asjad Jana lahendada," tunnistab Annika, "aga muidu oleme kõvad pähklid mõlemad ja hästi emotsionaalsed."

Janal õnnestus reaalselt kogeda iga pulmakorraldaja õudusunenägu, kui keset laulatust avastas, et oli talle usaldatud sõrmused poole kilomeetri kaugusele autosse unustanud. "Kirikuõpetaja ütleb, "ja sõrmused palun,"" meenutab Jana, kuidas ta ilmselt püstitas Eesti rekordi 500 meetri jooksus. Kui kirikuõpetaja viiendat korda lausus "ja nüüd palun sõrmused", olid need kohal.

Raidmets ütleb, et Janat ja Annikat võib vaidlemata pidada pulmakorralduse maaletoojaks Eestis. Nad on olnud algusest peale ainult pulmanduse sees. "Teised tekivad ja kaovad, nemad on kõige usaldusväärsemad. Neil on väga korras projektijuhtimine, kõik toimib. Järjest rohkem on noorpaare, kus üks pool on pärit teisest riigist. Nende suhtekorraldus on rahvusvaheline," loetleb ta.

Kaupo Kikkas ütleb, et Jana on see, kes on materiaalsem ja kõike kontrollib.

"Ta pole selline, kes kõike avaks. Kuid tema plussid on samad. Ta on hästi naiselik. Head tandemid, mis toimivad, peavad aeg-ajalt oma ego tagasi tõmbama. Jana ja Annika on profid. Pruut on alati kõige tähtsam," teab ta.

Annilille tunnustavad teisedki. Stockmanni kaubamaja tegi pärast põhjalikku pulmakorraldusfirmade turu uuringut just Annilillele ettepaneku nende maja viiendale korrusele kolida. Pulmasuve 2004 väärikaks sissejuhatuseks kinkis Stockmann koostöös Annilill Peoteenindusega ühele abiellumist plaanivale paarile pulmad. Konkursile laekus 127 avaldust ning väljavalituks osutusid Karin Kukats ja Hallar Ränk.

Unistuste pulmapidu toimus Stockmannis 8. mail. Pulmakingitus sisaldas pulma ettevalmistuse ja peoga seonduvate kulude kandmist, sealhulgas pulma täiskorraldusteenust, abielu tseremooniat, vastuvõttu kuni 50 külalisele, noorpaari garderoobi, fotograafi, muusikat, pulmaautot, lilleseadeid ja palju muud.

Annilille algatusel toimusid ka esimesed pulmamessid ning nemad kutsusid ellu pulmafoto konkursi, tänu millele on selle žanri kvaliteet oluliselt paranenud. Kui esimesel aastal laekus 16 tööd, siis tänavu oli valida 147 foto vahel. Osalejaid ei heiduta seegi, et enamikul kordadel on Annika ise mitme tööga teiste ees võitnud. Fotograaf Kaupo Kikkas ütleb, et Annika on olnud üks läbi aegade andekamaid fotokooli õpilasi. "Ei uskunudki, et ta esimesed esitatud fotod ise teinud oli. Tema käekiri on kunstiline ja romantiline. Ta valdab tehnikat niisama hästi kui kunstilist poolt ja naiste puhul tuleb seda harva ette," ütleb Kikkas ja lisab, et Annika teeb täna fotot nii kõva pingega, et võiks mõnikord pidurit panna.

Annika ei püüagi oma kirge varjata ja tunnistab, et praegu ongi ta ametis rohkem fotograafina. Jana on ka selles osas talle toeks.

"Annika ja Jana toimivad koos ülihästi. Nad on rõõmsad ja eluterve mõtlemisega. Annika saab rohkem oma hobiga tegeleda, samas on nad kunstimeele poolest suhteliselt sarnased. Jana on ka hästi hea kunstitajuga," ütleb Annililles pisut üle aasta töötanud projektijuht Gätlin Pegonen, kes varem töötas Stockmanni kaubamajas visualistina. "Eelkõige võlus huvitav ja naiselik töö. Oli julgus väiksemasse firmasse ära tulla ja ei kahetse absoluutselt. Annika ja Jana on tõesti moodsad ärinaised."

Teine Annilille projektijuht Reet Saluveer tõdeb, et üle tüki aja kohtas ta nii inimlikke inimesi. "Nad on positiivsed ja tahavad teistest aru saada. Nad on parajalt kanged, aga oskavad teineteisega arvestada ja üksteisele järele anda. Nii naiselikke ja samas nii arukaid naisi on vähe."

Ja nii nad korraldavad ja toimetavad ringi, et pole enesele aega mõelda. Selle loo fotodki jõudsid pärale viimasel minutil, enne kui supertandem lennukiga õhku tõusis ja Las Vegase poole tiivad sirutas, et sealselt pulmafotokonkursilt taas kord mõni rõõmusõnum tuua ning nende ala maailmanimega tegijate õpetusi kuulda.

Aga kui on heldimushetk, istuvad tüdrukud teleka ees ja vaatavad videost "Pulmakorraldajat" või "Minu parima sõbra pulmi" ning õhkavad nagu alguspäevil.

Annika oleks kindlasti valmis võtma igavese lapseks jäämise pilli ja lausuma seejuures nagu Pipi: "Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu." Jana võtaks ka, kuid parandaks teda ilmse asjalikkusega nagu raamatu Annika, et mitte "kasu" vaid "kasva". Mõlemad jäävad aga ikkagi uskuma muinasjuttu ja garanteerivad, et kõik nende poole pöörduvad pruudid on altari ette astudes kõige kaunimad ja õnnelikumad siin ilmas.

Fotod: erakogu