Ann Audova lummav looming

Audova lemmikud on päevalilled ja moonid. Need on teda inspireerinud aastakümneid, aga millal ta täpselt neid lõuendeile jäädvustas, peavad kunstiloolased teiste tunnuste (stiilimuutuse, koloriidi vms) järgi otsustama, sest valdavalt Ann Audova ei signeerinud ega dateerinud oma teoseid.

Ann Audova oli täielikult pühendunud oma kutsumusele. Aastatel 1924-1940 õppis ta "Pallases" Nikolai Triigi, Ado Vabbe ja Aleksander Vardi ateljeedes, kooli siiski ametlikult lõpetamata. Sellise pika stuudiumi põhjus oli pigem isiklik.

Õpingukaaslased on meenutanud, et Audova eelistas sõbralikku ning turvalist võimalust kunstikooli seinte vahel töötada ja kunstnikuna areneda lõpudiplomile. Ta ei loonud peret ega võtnud endale muid ülesandeid, kuid oli endale pannud kõrged loomingulised kohustused. "Audova oli väga põhjalik, ta maalis oma teoseid kaua ja väga sageli maalis neid üle," avab kuraator Enn Lillemets.

Tema teemadevalik polnud ju suur - lilled, natüürmordid (teda paelusid jalatsid), vahel sekka ka loomad (hobused, sead, koerad, kassid).

Väga huvitava osa Ann Audova loomingust moodustavad portreed ja pead. Neis kumab leitmotiivina üks naisetüüp, mis mõneti meenutab kunstnikku ennast.

Tema figuraalkompositsioonides on tunda head vormitunnetust, seda heletumeduse mängu, mis on omane kunstniku loomingule tervikuna, märgib Ülle Kruus, kelle hinnangul oleks Audova võinud vabalt ka skulptor olla.

Samuti on lillemaalides märgata, kuidas ta modelleerib üldkompositsiooni, värvi ja lillevormi suhet, milles botaanilised iseärasused on tegelikult teisejärgulised. Aga neist pastoosselt maalitud teostest nähtub, kuidas valgus, vari ja värv Ann Audovat inspireerisid. Tema lillemaalidest aimub, et tegu on suure ande ja põneva kunstnikuga.

Autor: Tiina Kolk