Võõrtöötaja vajab kohanedes tuge ja abi

Lisaks võõrtööjõu toomisega seotud otsestele rahalistele kulutustele töötajate Eestisse toomise ja siin elamise käigus peab tööandja arvestama olulise aja- ja energiakuluga töötajate kohanedes.

Kümnekonna Ukraina võõrtöölisega jalatsivabriku Samelin personalijuht Heiki Ennoja on puutunud kokku väga lihtsate ja proosaliste probleemidega, mis võtavad tema päevast kolmandiku aega ja energiat.

"Nad on teistsugused, nad ei söö samu asju, mis meie, nende usk on teine, nende vajadused elamistingimuste järele on väikese erinevusega," kirjeldas Ennoja.

Ennoja on käinud ukrainlastega turul ja aidanud suuremas koguses kartulit kohale toimetada, samuti näidanud, kust saab hulgihindadega toiduaineid varuks osta, et nad võiksid endale ise meelepärast toitu valmistada.

Ehkki Samelin kindlustas ukrainlased elamispinnaks kohandatud ruumidega, mille eest ei tule töötajal midagi maksta, ei paku need siiski kodust olemist ning privaatsust. Seetõttu on juba arutatud teisi elamisvõimalusi juhuks, kui ukrainlastel õnnestub saada luba töötada Eestis veel kaks aastat.

Kuna ukrainlased on võõras kohas, siis sõidutati neid alguses ringi ja tutvustati, kus miski asi linna peal asub. Vaba aja sisustamisega ollakse aga ettevaatlikud. "Teeme seda nii palju, kui meil võimalik on. Kindlasti ei vii me neid õhtuti massaaži ja spaasse," märkis Ennoja.

Kümme aastat võõrtöölistele tööd andnud Balti Laevaremonditehase personalijuht Heinart Puhkim ütles, et neil on asi lihtsam - töötajad on mehed ja orienteeritud selgelt teenimisele.

"Lähtume sellest, et nende tuleku eesmärk on teenida. Kultuurilisi ja olmelisi vajadusi rahuldavad nad puhkuse ajal kodus," selgitas Puhkim. Puhkust saavad nad keskmiselt iga kolme kuu tagant kuu aega.

Muidugi tuleb töötajaile selgitada praktilisi asju: mis maksab bussipilet ja mis asi on kuukaart.

"Eestis on inimese töölevõtmisel katseaeg, Ukrainast ostame aga inimese nagu põrsa kotis. Kui siin selgub, et inimene ei suuda töö spetsiifikaga harjuda, siis me ei saa teda koju saata," avas Ennoja võõrtöötajate värbamisega seotud varjukülgi.

Samelin tellis tööjõu värbamise Iiri konsultatsioonifirmalt, kes leidis 40 sobivat töötajat Sri Lankalt.

Konsultatsioonifirma esindaja otsis kandidaadid, sõitis nädalaks ajaks kohapeale, tegi neile testid, tõi mu lauale valiku nende CVsid ja sertifikaate. See läks Samelinile maksma 6500 eurot.

Järgmisena peaks konsultatsioonifirma esindaja sõitma Sri Lankale, et need töötajad Eestisse toimetada.

Praegu pole nende tööle võtmiseks aga majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi luba.

Samelinil tuleks sellisel juhul tasuda konsultandi elamis- ja söögikulud ning lisaks sellele edasi-tagasi lennupiletid töötajatele. Olen arvestanud, et ühe inimese kohta läheks see maksma 25 000 krooni.

Võõrtööliste ja kohalike suhtes ei saa üldist võrdse kohtlemist printsiipi rakendada. Kuna nad on sissetoodud töötajad, kes tulevadki kokkuleppe alusel, et neile hüvitatakse siin kõik, ei ole meil tegu ebavõrdse kohtlemisega. Nad on erinevad töötajad.

Kui me hakkame võrdse kohtlemise küsimusi igal sammul arvestama, ei saa rääkida tööjõu vabast liikumisest.

Tööandja peab kõigepealt tekitama motivatsioonisüsteemi, et need inimesed siia tuleks. Neile hüvitatakse ebamugavused, mis on tingitud kodust eemal olemisega.

Ma ei tea küll, mis seisukohale kohus asuks, kuid arvan, et võrdse kohtlemise nõudmine ei ole siinkohal mõistlik.

Kindlasti pole õige poliitika, kus välistöölisi eelistatakse kohalikele töölistele (antud juhul palgaerinevustes), kuna ELi võõrtööjõupoliitika ütleb, et alati tuleb eelistada oma riigi ja ELi kodanikke kolmandate riikide kodanikele.

Kuna majanduses on suund tootlikkuse tõstmisele, et tagada majanduse pikaajaline konkurentsivõime, on nn odava tööjõu kasutamine põhjendatud vaid lühiajaliste tootmisvajaduste katteks. Pikema aja vältel peaksid ettevõtted suutma maksta töötajale vähemalt Eesti keskmist palka. Et Eesti töötajaid mitte diskrimineerida ning motiveerida neid siin töötama, tuleb maksta konkurentsivõimelist palka.