Arhitektuur lonkab kaht jalga

Aastatel 1960-1980 Tallinna peaarhitektina töötanud Dmitri Bruns on linnas toimuvat vaadates nõutu: "Praegu ei anna ükski arendaja raha arhitektuuri jaoks. Sest ilu ei too erinevalt ruutmeetritest kasumit. Lisaks teevad arhitektid praegu vaid üliratsionaalseid asju. Nende pea teisiti ei töötagi," laiutab vana arhitekt käsi.

"Kui vaatan nende majade tihedust, kus aken vaatab aknasse, siis Väike-Õismäe paistab kuldse tähena," arutleb ta kunagisele ETK staadionile kerkinud kortermajade rajooni ehitustihedust hinnates.

Üleliigne tihedus, teede nappus, üldilme läbimõtlematus kummitavad tema meelest ka uusi eramurajoone. Nii nagu viimane ennesõjaaegne Tallinna peaarhitekt Edgar Johan Kuusik kirjutas hoonestuse ansamblilisusest, ehituskunstilisest ühtsusest, näeb seda ka Maarjamäe 1940.-1950. aastatel valminud eramute juures. Täieliku vastandi moodustab Brunsi hinnangul Veskimöldre uus elamurajoon, kus iga hoone kisub ise suunda.

"Nagu ütles Schiller: elus veel võib vigu teha, aga ehitada vigu ei tohi," lõpetab Bruns.

Viru hotelli juurde soovitakse ehitada Viru Poega: see ala koos basseinidega on kogu aeg olnud linna maa. Basseinide algne ülesanne oli teenida hotelli madalamas osas paiknenud ladude külmutusseadmete jahutajana. Esteetiliselt sai linn endale purskkaevud.

Mingi juriidilise apsaka tõttu linn ei teadnud, et tal on õigus kasutada seda üldkasutatavat pinda - Tammsaare parki koos sinna erandina rajatud purskkaevude alaga. Viru uued omanikud aga pidasid purskkaeve enda omaks, katsid need kaantega ja sinna taheti suruda ka Viru Poeg. Linn on käed lonti lasknud ja laseb välismaisel kapitalil toimida pargis üldiste huvide vastselt.

Viru hotelli püstitamisel oli hoonevertikaali paigutamisel kolm varianti, vaadati piki Viru ja Laikmaa jt tänavaid. Valminud variant oli kõige otstarbekam just vaadete pärast. Praegune keskus on inimesele, kes käib sees. Välisala on pigem autodele. Kes sõidab autoga, sel pole aega vaadata arhitektuuri. Seega see välisarhitektuur peab jõudma kanda reklaami.

Viru hotelli valged pinnad olid enne kaetud keraamiliste plaatidega, millest osa olid kumerad, aga siis need asendati tsementplaatidega. Muidu oleks vana hotell meelde tuletanud, et arhitektuuri võib teha ka soliidsemalt.

Kuid kõige hullem linnaruumiline apsakaks on Vilen Künnapu ja Ain Padriku reorganiseeritud Estonia puiestee lõik, mis jääb Viru keskuse ja kaubamaja vahele. Estonia puiestee, mis muidu on üsna hästi läbitav, kägistati osalt tunnelisse, puuderead on kadunud, sõiduteed on kitsamaks läinud, rahvas on tunnelisse surutud. Linna peapuiestee läbilaskevõime on nõrgenenud, kuju on rikutud, seal olid vabad vaated linnale ja vastassuunas. Esimene võimalus olnuks mitte midagi teha, teine viia maa alt läbi tunnel, kolmas teha õhuline kerge galerii üle puiestee vaid inimestele, kuid valiti neljas ja kõige umbsem. Advokaadi praak läheb vangi, arsti praak maetakse maha, muusiku praak haihtub õhku, arhitekti praak jääb igavesti näha.