Jurmala, Kipsala ja Kalamaja

Hilisõhtuses Jurmala rannas jalutajat torgivad selle aasta esimesed sääsed. Siniseks võõbatud rannapingid kutsuvad jalga puhkama. Linnake on otsekui välja surnud, sest hooaeg pole veel alanud.

Vaiksete tänavate ääres lösutavad mälestusena möödunud uhketest aegadest nii räämas kui ka korrastatud puitpitsilised villad, nende kõrval lõikavad väikelinna vaikellu betoonist ja klaasist hotellid ja uusarendused.

Et piirkondade terviklik arendamine Lätis veel kuigi hästi ei toimi, tunnistab ka renoveerimishuviline Riiast. Juba nõukogude ajast kuulus Jurmala pole paljude lätlaste jaoks enam õige Läti, sest kohalikku keelt on linnakeses harva kuulda. Kõrgetele kinnisvarahindadele hakkab peale Moskva või Peterburi jõukama investori hammas, kellele ajalooline miljöö ei loe.

Ka Riias asuva Kipsala saatus pole parem: hoonete seintelt koorub värv ja üht hinge pidi ripuvad nikerdatud aknaluugid, mida keegi ei hinda. Vanas majas teeb omaniku õnnelikuks kipsplaatidest kubisev euroremont.

Kipsala ajalooliste hoonete hoovidest võib leida kõikvõimalikku "prahti", alates 50ndatest pärit korraliku mööbliga ja lõpetades sajandivanuste sepistatud uksehingedega, mis uute vastu välja on vahetatud. Meil lendasid vanaemade aegsed kirstud remondi käigus prügimäele kümmekond aastat tagasi, praegu remontija sellise rumalusega naljalt enam hakkama ei saa. Läti miljööväärtuslike piirkondade olukord ja hinnangud sellele meenutavad Eestis kümmekond aastat tagasi levinud suhtumist.

Tulin koju ja mõtlesin, et Lätis nähtuga võrreldes on meie Kalamaja ja Kadrioru plastakendes säravad kodud veel isegi hea lahendus.

Aga vast on miljööpiirkondade tulevik siiski parem kui praegu? Kunagised kiirremondid põhimõttel "plats puhtaks" tunduvad ju lapsikud. Vast näivad puitmajadel ilutsevad plastmassaknadki tulevikus lastehaigusena, mis alatiseks läbi põetud? Ilmselt hakatakse Riiaski rohkem säilinut hindama...