Henri Ploom hindab peret ja eesmärgipõhist mõtteviisi

1996. aasta kevadel asusin IT hulgimüügifirmasse Computer 2000, esimene amet oli Baltimaade tootejuht, vastutasin oma asjade müügi eest, allusin Soome ülemusele. Kui tootejuhte firmasse juurde tuli, siis asusin meie mõneliikmelist osakonda juhtima toote- ja marketingijuhina, seda kuni millenniumi vahetuseni. Siis tuligi suurem väljakutse - asuda juhtima meie Leedu harukontorit.

Kas oli lihtne kolida kaks riiki edasi?

Mu tütar oli tol ajal pooleaastane. Lihtne otsus see ei olnud. Leedu kontoriga olid probleemid, nad ei suutnud täita finantseesmärke, sealne juht ei olnud lääneliku eesmärgipõhise suhtumisega piisavalt harjunud. Mina vastutasin tol ajal müügitulemuste eest ning käisin ülemusele, Kaur Lohule, kurtmas, et meie piirkonna tulemused ei saa korda, enne kui Leedu ka müüma hakkab. Ning tema vastas, et no mine tee siis nii, et hakkab.

Alguses hirmutas ära küll. Esiteks Leedu kui riik. Pelgasin, et sealne elu on meie tasemest aastaid maas. Oli ka. Meil siin olid tol ajal juba näiteks supermarketid. Pidasin nõu ühe oma hea sõbraga, soomlasega, tollase Hewlett Packardi Baltikumi piirkonna juhi Jukka Leinoneniga, kes on kogenud ekspatriant, olles aastaid elanud erinevates euroopa riikides. Ta oli ilmselt esimene Peep Vain, kellega ma elus kohtunud olen. Tema seletas mulle ära, kuidas sobiv lahendus leida - defineeri eemärgid, sea vahe-eesmärgid ning siis vii ellu. Mõtle välja, mida sa tahad nii tööalaselt kui eraelus, pane kirja ning hakka siis sobivat töölepingut juhtidele välja pakkuma. Abikaasaga koos arutasime, et mis võiks olla prioriteedid, mille nimel oleksime nõus seda tegema. Ning kui need tingimused heaks kiideti, siis oligi otsus selge.

Kuidas võõras keskkonnas hakkama said?

Kohapeal oli alguses tõesti raske. Võtsime abikaasaga mõlemad leedu keele tunde. Isegi minu tütar, kelle kõne areng langes seal elatud perioodile, mäletab täna paljusid leedukeelseid väljendeid, kuna käis mõned korrad leedu lasteaias ning meid külastas palju leedu sõpru. Ma ise hakkan keelt nüüd peale viite aastat juba vaikselt unustama, ehkki poes või restoranis saaks veel hakkama.

Kas soovitaksid ka teistele välismaal töötamise kogemust?

Välisriigis töötamine on asendamatu sotsiaalse võrgustiku loomisel. Seda ei ole võimalik teha, kui ainult vahel kohapeal äri üle vaatamas käid. See on teises riigis edukas olemise alus. Kui tutvud ja käid läbi võtmeisikutega ning partneritega, siis saad ka seal hakkama. On, kellelt nõu küsida. Kahe aastaga kogunes telefoniraamatusse ikka paarsada numbrit, kuhu võin helistada ka täna ja hõigata: "Tere jälle!". Tekkis palju häid sõpru.