Kas blogimine võib maksta töökoha?

Äripäev palus firmajuhtidel tutvuda kolme anonüümse blogiga ja öelda, kas nemad võtaksid need blogijad tööle.

Tööandjatel tekkis blogide taga olevatest inimestest radikaalselt erinev ettekujutus. Kui üks jätaks blogija ukse taha, siis mõni teine võtaks ta avasüli vastu.

Tikker on tubli töötaja. Näiteks on ta blogis kirjutanud, et kui tal oli järgmine hommik tööpäev, jättis ta teistega eelmine õhtu linna peale minemata. Iga tööandja unistus, kohusetundlik ja mõistusega töötaja. Oma töökohta on ta fotode kaudu positiivselt valgustanud. Minul tekkis igatahes küll soov mõnikord Londoni Tinderboxi kohvikust läbi astuda.

Seks müüb, olgu see siis ilukirjandus või kellegi isikliku elu kirjeldus. Sebija blogi on Enn Vetemaa "Eesti näkiliste välimääraja" tänapäevane noortepärane variant. Või siis Paulo Coelho neile, kes sügavamõtteliste, kuid primitiivsete elutõdede asemel tahavad praktilisi lahendusi elus hakkama saamiseks ja oma unistuste täideviimiseks.

Ladus ja kaasakiskuv jutustamisviis annab Sebijale hea võimaluse oma eneseväljendusoskust lugejate peal harjutada.

Kui vanasti pidi kirjanik paksu raamatu kirjutama ja siis Sirbist pool aastat hiljem arvustust lugema, siis tänapäevane tagasiside on reaalajas. Inimese tööeluga pole antud blogil midagi ühist ja seetõttu võib Sebija olla tipptasemel juht, spetsialist või lihttööline ükskõik mis elualal.

Kuna suhtlemine ja eneseväljendusoskus on paljudel elualadel üheks suuremaks probleemiks, siis Sebija võtaks tööle küll, pole karta vähemalt seda, et inimesega räägitud ei saa.

Väga selgelt ühesisuline blogi, naistesebimise teemaline. Igav, ilma eriliste emotsioonideta kirjeldused erinevate inimestega kohtumistest.

Miks peaks keegi olema huvitatud selle lugemisest? Sebija võiks sebida endale parem mõne lisateenistuse, ehk tuleb kasuks edaspidises elus ja naiste sebimisel.

Ilukirjandusliku eneseväljendusega tegeleva inimese puhul püüaksin välja selgitada tema motivatsiooni suhtekorraldusega tegelemiseks. Kuna see blogi sisaldab ka mitmeid fotosid teistest inimestest, siis püüaksin vestluse käigus aru saada, milline on selle inimese arusaam iseenda ja teiste eraelulise info avaldamise piiridest. Kuna suhtekorraldus põhineb usaldusel, siis peame olema kindlad, et meie töötajad ei avaldaks isegi oma isiklikes blogides infot, mis võiks kuidagigi meie kliente kahjustada.

Ma ei näe põhimõtteliselt erinevust nende blogide ja näiteks meie poliitikute blogide vahel. Esimesel pilgul ei leidnud ma ühestki blogist sellist, mis takistaks selle pidajat näiteks programmeerijana või mõnel muul lõbusal ametikohal pidamast. Blogide sisutihedus(etus) annab märku inimeste rikkalikust vabast ajast, nende pidamise oskus küllaldasest arvutitundmisest. Arvan, et piisavalt motiveerituna leiab ühe või teise blogi pidaja oma ajaga palju mõnusamat peale hakata ja blogi maht kahaneb iseenesest, seepärast ei karda ma eriti nende blogide pärast. Kui tean, et mu töötaja sellist blogi peab, siis lehitseks tihedamini - ehk on mõnes postituses kaudne või otsene sõnum mulle, mida oleks kasulik teada.

Lugesin ainult viimaseid sissekandeid ning ilmselgelt on neil inimestel liiga palju vaba aega. Inimeste huvid, tööharjumused, kohustused ning vastutuse tunnetus on erinevad. Las nad väljendavad ennast nii, kuidas ise heaks arvavad. Minul tööandjatega seotud blogide pärast hirmu ei ole. Intelligentsed inimesed tunnetavad ära, milline informatsioon on konfidentsiaalne või liiga sensitiivne, et sellest kirjutada. Kui oled kindel, et sinu juures töötavad targad inimesed, siis ei ole ka põhjust hirmu tunda.